Mõttekoja Pew Research Center uued arvud toovad ilmsiks paradoksi – välismaalaste seas on usaldus Vladimir Putini juhtimise vastu langemas, kuid usk Venemaa kaalukusse suurenemas.
Venemaa on üliriik tänu oma tuumaarsenalile, võimele siirda sõjalist jõudu, kultuurilisele mõjule, rollile energiaeksportijana, vetoõigusele ÜRO Julgeolekunõukogus, oma luureteenistuste globaalsele haardele ja kübervõimetele.
Paraku meenutab see hiilgav väljavaade näidiskülasid, mille prints Potjomkin Katariina Suurele mulje avaldamiseks väidetavalt ehitada lasi. Venemaa sõjavägi paistab muljetavaldavana, kuid vaid seni, kuni vastased on nõrgad. See ei kannata välja võrdlust Hiina või USA-ga. Venemaa suudab rünnata või hirmutada väiksemaid naaberriike, kuid tema tegelik tõhusus tugineb Lääne killustatusele ja nõrkusele.
See on vähenemas. USA sõjaline kohalolek Euroopa idaosas on rekordtasemel. NATO ja Euroopa Liit teevad seninägematut koostööd. NATO-välised Rootsi ja Soome on lõpetanud loorberitel puhkamise. Vaja on teha veel rohkem, kuid Atlandi alliansil on nüüd olemas tõsised võimekused, õppused ja plaanid nende liikmesriikide territoriaalkaitseks, keda Venemaa ohustab. Kõik see on juhtumas mitte tänu Lääne sõjaõhutajate ja relvamüüjate lobitööle, vaid reaktsioonina Kremli süstemaatilisele ja kontraproduktiivsele mõõgatäristamisele.
Venemaa paljukardetud luure- ja julgeolekuteenistused paistavad küll aukartustäratavatena, kuid lõppev aasta on olnud nende jaoks katastroofiline. Sõjaväeluureteenistusel GRU õnnestus nässu keerata Sergei Skripali tapmiskatse Salisburys. GRU suutis küll piinlikkust valmistada Briti spioonidele, kes ei saanud hakkama väärtusliku luurevara härra Skripali kaitsmisega, kuid selle tulemus oli seninägematult suur ja ühtne transatlantiline ühisrinne Venemaa luureohvitseride väljasaatmise küsimuses.
Enamgi veel, kohmakate isehakanud salamõrvarite maha jäetud juhtlõngad on paljastanud suure hulga informatsiooni salameetodite kohta, mida Venemaa kasutab valeidentiteetide loomiseks. Need paljastused tähendavad, et Lääne spioonipüüdjad ootavad viljakat 2019. aastat.
Energiaga on lugu sarnane. Venemaa on nüüd naftakartelli OPEC tuumikus, kuid see organisatsioon ei ole enam efektiivne. Sellel puudub distsipliin ja turuosa hindade tõstmiseks toodangu vähendamise teel.
Gaasirindel on Venemaal pisut rohkem põhjust rõõmustada, eriti Nord Stream 2, teise Läänemerd läbiva torujuhtme terendava rajamise tõttu, mis kahjustab Ukraina transiidiäri ja rikastab Venemaa semusid Saksamaal. Samas on läbi päevad, mil pool Euroopat värises idast pärit “põlastusväärse gaasimehe” ees.
Venemaa tegevus energiarelva kasutamisel oma naabrite vastu on õhutanud Euroopa riike tarnijaid mitmekesistama, varude kogumist tõhustama, suurendama läbipaistvust ja tugevdama energiavõrkude ühendusi. Euroopa Komisjon on rakendanud Gazpromi vastu oma muljetavaldavaid monopolivastaseid hoobasid. Venemaa on surutud kaitseasendisse.
Viljatuks on osutunud ka Kremli katse kasutada oma kiriklikke hoobasid naaberriikide mõjutamiseks. Ukrainal on nüüd ühtne riiklik Õigeusu kirik. Režiimi brežnevlikku reaalsusest irdumist näitavad ka hilinenud, kuid otsustavad sammud kanooniliste mõtiskluste katkestamiseks vajaduse üle reguleerida räppmuusikat.
Viimasel ajal politsei survel või vägivalla ähvardusel kontserte ära jätma pidanud muusikute seas on pop-punki bänd Frendzona, hip-hop artist Allj (kodanikunimega Aleksei Uzenjuk) ja räpitähed Monetotška (Jelizaveta Girdimova), Gone.Fludd (Aleksandr Buze) ja 25-aastane Husky (Dmitri Kuznetsov), kes keskendub oma loomingus korruptsioonile, politseivägivallale ja vaesusele.
Minu soovitus 2019. aastaks on pöörata tähelepanu noortele venelastele nagu nemad. Mida iganes te ka nende muusikast ei arvaks, on nende sõnumil Venemaal kõlapind. Kremli lauludel seda üha enam ei ole.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
