Pole kalameest, kes ei muutuks igal aastal enne 1. detsembrit närviliseks – kas õnnestub piisavalt kiiresti nuppu vajutada või mitte. Kalastuskaarte jagatakse internetis põhimõtte järgi „kes ees, see mees”. Paraku ei piisa ainult iseenda näpuosavusest, tähtis on kiire internet ja see pole enda teha.
Kalastuskaarte aga on piiratud hulk. Nii võibki juhtuda, et esimesena saavad jaole just (kiire internetiga) linnamehed, kohalikud elanikud Matsalu lahe ääres aga jäävad ilma ja võivad kalapüügist aasta otsa vaid und näha. Kuni järgmise 1. detsembrini.
Üks võimalus olukorda lahendada oleks teha mereäärsetele elanikele erand ja jagada osa kalastuskaarte neile otse. Keskkonnaamet seda teha ei taha. Ühest küljest on see õige, sest ega siis Matsalu landiloopijad ole ainsad. Sama probleem on kõikidel veeäärsetel elanikel, kes tahaksid oma kodumerest või -järvest ka kala püüda. Kui Matsalu elanikele tehtaks erand, siis nõuaksid erandit teisedki. Teiseks muudab kalastuskaartide virtuaalne jagamine kõik võrdseks. Internet ei eelista kedagi, internetti pole võimalik pehmeks rääkida ega ära osta. Kui lube hakkaks jagama taotluste põhjal inimene, siis ei pruugi see enam nii olla, sest lube on vähe ja kõikidele neid nagunii ei jätku.
Teisest küljest oleks regionaalpoliitiliselt siiski õigem, et kui keegi juba maal ja mere ääres elab, siis peaks tal olema oma kodumerest õigus ka kala püüda, kui tahtmist peaks olema. Miks ei võiks olla just eelisjärjekorras kalastuskaart üks maal elamise privileegidest?
Eriti jaburaks muudab sellest õigusest ilmajätmine asjaolu, et linnamehed, kes omale loa saanud, ei pruugi kalale üldse jõudagi – tuleb midagi muud ette või ununeb ära, et kalastuskaart sai võetud. Jumet on ka Haeska turismiettevõtja Ants Ale ettepanekul, et kalastuskaarte jagataks ka ettevõtte-, mitte ainult isikupõhiselt – võtad turisti öömajale ja pakud talle ühtlasi võimalust kalale minna.
Interneti kiiruse erinevust annab ju tehniliselt kaotada (loos, mitte “ees-see mees”). Pigem taandub küsimus eelisseisundi soovile. Siin olen ma paraku seda meelt, et meri ei kuulu kellelegi (ka mitte selle ääres elavatele ja/või äri ajavatele inimestele).
Tuleb meelde omaaegne Võrtsjärve vana ütelus -pöörasime aga liiga palju.Ega midagi pole siiani muutunud.Järv on meie oma aga kalad riigi ja ametnike omad !
Mõnele on see vene teema ikka nii armas,et … .
“Internet ei eelista kedagi, internetti pole võimalik pehmeks rääkida ega ära osta.”- noh tavaoludes ei ole jah, aga kui me võtame näiteks Venemaa, kes teadupärast on kõigeks võimeline…(edasi mõtleb igaüks ise kui paha on Venemaa…)
Samas muidugi mõeldes kasvõi Dirhami elanikele, kes ka jäid kalastuskaardist ilma, siis mingid erandid kohalikele oleks ikka vajalikud küll… Et ei oleks nii, et kohalik põliselanik peab kala poest ostma aga linnasaks tuleb ja püüab….
Kas kohalikel elanikel võik väike eelis olla? Võiks küll. Kuid siis ei tasu sinna juurde rääkida seda, et annad oma õiguse turismiettevõte kliendile.