Matsalu filmifestival pole veel ametlikult alanud, aga žürii rabab tööd

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Žüriiliiklmed Kristo Elias ja Remek Meel peavad Lihulas ära vaatama kumbki 15 võistlusprogrammi filmi ja siis kaaslastega võitjate osas üksmeelele jõudma. Foto Tarmo Õuemaa

Matsalu 16. loodusfilmide festivali ametlik avamine on täna õhtul, aga Lihula kultuurimaja suures saalis algas festivalifilmide programm juba hommikul.

Kinosaalis on kolmapäeval olnud põhikülalisteks koolilapsed, kõige kaugemad isegi Viljandimaalt Holstrest. Tööinimesi on argipäeval festivalipaigas veel vähe, isegi kõik žüriiliikmed ei ole veel kohal. Osa žüriist teeb aga juba usinasti tööd, istub kinosaalis ja arutab filmide vaheajal nähtut kohvikus.

Loodussaate “Osoon” tegija Kristo Elias ja loodusfilmide režissöör Remek Meel on tänavu esimest korda Matsalu filmifestivali žüriis, esimene valib võidufilme kategoorias “Inimene ja loodus”, teine “Looduse” kategoorias. Kumbki peab vaatama 15 võistlusfilmi ja juba praegu kinnitavad mehed, et eripalgeliste ja heade filmide rittapanek saab olema katsumus. Sest Matsalu festivaliprogrammi filmid erinevad keskmisest taevakanali loodusfilmist sama palju kui PÖFFi film tavalisest Hollywoodi toodangust.

Mis mulje võistlusfilmid seni jätnud on?

Kristo Elias: Väga erinevad on. See ongi tõeliselt raske pähkel, mille järgi neid omavahel ritta panna. Kõik on teinud meeletult tööd, aga stiilid on nii erinevad.

Remek Meel: Ja eelarved on erinevad.

Kas saate anda soovitusi inimestele, kes festivalile tulla plaanivad?

Kristo Elias: Praegu just vaatasime väga ägedat ameeriklaste filmi “Sisaliku seadused”, kus oli teadus ja loodusmaailm väga huvitavalt kokku pandud.

Remek Meel: Uskumatult hästi kokku pandud.

Kristo Elias: Ma ise vaatasin ameeriklaste filmi nutriatest, jälle väga kihvt film, kuidas nutriad võtavad Lousianas üle ökosüsteemi ja probleemi proovitakse lahendada nii, et lubatakse iga mahalastud nutria eest viis dollarit. Sellest on seal nutriate tapmise motivatsioon nii palju tõusnud, et gängsterid juba kõmmutavad neid. Selline vastuolu – ise on inimene nad seal loodusesse lasknud ja nüüd kõmmutab, et neist lahti saada.

Teine Ameerika film oli mehest ja sigadest, kuidas ta neid kasvatab ja tapamajja veab ning lõpuks jõuab tõdemuseni, et ta ei saa ikka teise liigi elusolendite elu üle otsustada. Ta lõpetaski seakasvatamise ära ja hakkas hoopis köögivilju kasvatama.

Konflikte on paljudes filmides välja toodud. Samas on ka lihtsalt hästi ilusaid filme, näiteks kuidas inimene uurib tähistaevast erinevates maailma punktides – kuidas maastik ja tähistaevas kokku saab ja kui ilus see kõik on.

Remek Meel: Mina soovitan Sloveenia filmi “Järvelindude tagasitulek”, kus on maaalused kaevandused kungi kogu ökosüsteemi ära rikkunud, need on sisse vajunud ja nüüd siis taastatakse, mida taastada annab. Seal filmis on kõik lihtsad liigid, mis elavad ka siin ja nii ilusti filmitud, et uskumatu. Lihtne ohakalind, elab sul siin kodu juures ja sa ei teagi seda lindu. Märkad alles siis, kui Euroopa teises otsas on filmimees, vana fotograaf, kõvasti vaeva näinud. Filmis ei ole ühtegi eksootilist liiki, aga pilt on nii klaar ja kontseptsioon tugev.

Täna hommikul linastunud Rein Marani uues filmis ei olnud ka ühtegi eksootilist liiki. Mis mulje see film teile jättis?

Remek Meel: Rein Maran on hoopis teine kategooria. See on ilmselt tema viimane film ja väga äge täpp i-le. Sellises vanuses niimoodi kaamerat keerata – ma arvan, et ma ei hoia sellises vanuses kaamerat käeski.

Kristo Elias: Respekt vanameistrile.

Remek Meel: Väga suur respekt.

Mis film teil endal käsil on?

Remek Meel: Mul on tõesti film pooleli, “Suursoo”, suur dokumentaalfilm. Praegu on ainult suur töö. Umbes poolteist hooaega olen seda teinud, teist sama palju on ees.

Mida see tähendab – suur töö? Jalad on märjad ja öösel magada ei saa?

Ikka. Ma käin välitöödel, istun varjes või liigun ringi paadiga, või rooman või lendan või ujun.

Kas on õnnestunud erilisi kaadreid ka juba saada?

On küll, vähemalt enda jaoks erilisi. Kas need ka filmi jõuavad, seda ju ei tea. Aga Peipsi äär ja Suursoo delta on ise juba väga erilised. Oleme tohutult, nagu tänapäeval on kombeks, teinud aerovõtteid, millest näeb seda ilu ülevalt. See võtab hinge kinni. Aga mis lõpuks tuleb, seda ei tea ette keegi.

Kui palju saab loodusfilmile üldse käsikirja ette teha?

Remek Meel: Me peame tegema. Nagu Rein Maran on öelnud, teed, skripti, taotled raha ja siis unustad skripti ära. Muidugi on kondikava olemas ja üritad seda kätte saada. Vahest saab kõike, vahest tuleb midagi muud, aga kava on enne ikka valmis. Nii ikka ei saa, et võtad kaamera ja lähed.

Loodus tundub nii lai ja hõlmamatu. Kuidas üldse filmi või loodussaate teemat valida, kui valik on nii tohutu?

Remek Meel: Kindel on ainult see, et midagi kindlat ei ole.

Kristo Elias: Just. Mina teen iganädalast lühiformaati, loodussaadet. Veidi on see konveier, mis õnnestub saada, selle avaldad, aga ikkagi otsid kogu aeg midagi uut. Eeter ei saa must olla. Ja tuleb kogu aeg midagi uut leidma. “Osoon” on 25 aastat kestnud, mina olen seal seitsmendat aastat. Aga tegelikult tuleb ka uut. Kes otsib see leiab. Tehnika uueneb, tuleb uusi teadmisi.

Kas te välismaale ei kipu?

Remek Meel: Mina olen lubanud, et kuni mu lapsed on väiksed, ma välismaa tööd vastu ei võta. Õnneks on Eestimaa looduses nii palju teha. Ühe inimese elueaga ei jõua Eestit ära filmida. Võib-olla kui kõik lapsed juba tiibu kannavad. Välismaale filmima minnes peab ikka pikalt ära olema. Olen siiani ei öelnud.

Mida see Eesti loodusfilmile on andnud, et Matsalu festival on siia aastaid välismaa loodusfilmitegijaid toonud?

Remek Meel: (Juba mitmes tähelepanuväärses välismaa projektis kaasa löönud) Joosep Matjus on öelnud, et kõik kontaktid, mis ta on saanud, on ta saanud siit Matsalust. Seda ei oskagi hinnata, mis kontaktid siin tagatubades tekkinud.

Kristo Elias: Välismaa režissöörid imestavad siin Matsalus, kuidas nii väikses riigis saab nii suur loodusfilmide festival toimuda. Kuidas see võimalik on. See toob inimesi kohale üle maailma ja tõstab Eesti mingis valdkonnas kogu maailmas kõrgemale.

Remek Meel: See on üldse ime, et miljoni inimese pealt leitakse loodusfilmidele nii palju raha, et neid tuleb nagu saekaatrist, samas kui mitmekümne miljoni inimesega maad ei leia seda ja ei suuda ka festivali teha.

Kristo Elias: Selle eest peab festivali korraldajaid tänama.

Millest see tuleb, et festivalil tunduvad kõik filmid nii huvitavad, aga kui vaadata mõnelt looduskanalilt loodusfilme, on need üsna ühetaolised.

Remek Meel: Eks suurte looduskanalite poolt on formaadid väga täpselt ette antud ja siis on tulemus ka ettearvatav.

Kristo Elias: Vahe on nagu tavalise kinos jooksvate filmide ja PÖFFi filmidega. Nii häid filme nagu Matsalu festivalil iga päev telerist ei näe.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments