2018. aasta 10. juuli pärastlõunal valitseb Saueaugu teatritalu õue peal lämmatav äikese-eelne kuumus.
Pärn õitseb ja sumiseb mesilastest. Õu on lage ja tühi, aga see on näiline nagu Saueaugul ikka. Juba ilmub nurga tagant stammnäitleja Aleksander Eelmaa, külg ees ja sigaret näpus, teretab häbelikult ning libiseb proovisaali paokil ukse vahelt sisse. Seest kostab summutatud hääli. Õues pika puust laua peal lebab lahtine tekstiraamat.
Esietenduseni on 19 päeva. 28. juulil rullub vaatajate ees lahti „Ilmavõõras” – lugu luulest, armastusest ja kosmosest. Või igatsusest, nagu ütleb noor dramaturg, kevadel lavaka lõpetanud Priit Põldma, kes oli „Ilmavõõrast” neli aastat endas kandud. Kaks aastat kutsus teatritalu peremees Margus Kasterpalu Põldmad Saueaugule lavastama ja tasapisi hakaks ka „Ilmavõõras” kuju võtma.
Tänavu toimetavadki Saueaugul noored. „Ilmavõõra” lavastab Ringo Ramul Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 11. lennust, lõpetas mullu. Mängivad Grete Jürgenson (Estri osas) samast lennust ja (Vidriku osas) Elar Vahter, kes on Viljandis 4. kursuse tudeng. Muidugi ei saa noored vanadeta hakkama. Eelmaa, kelleta pole Saueaugu suvi üldse mingi õige suvi – aga sellist ei ole olnud – mängib Meistrit, ja Garmen Tabor meistri abikaasat Ellenit.
„Ilmavõõras” on kirjutatud kolme ilukirjandusliku teksti põhjal – need on Jaan Kaplinski romaan „Seesama jõgi”, Lauri Sommeri novell „Hilised lemmelehed” ja Uku Masingu poeem „Saadik Magellani pilvest”. Tüki eellugu võiks kõlada umbes nii: „On ilus ja soe suvi ühes Eesti maanurgas 1960. aastate alguses. Vananev õpetlane ja poeet – üks Eestimaa targemaid mehi, kel pole okupatsioonitingimustes võimalik oma loomingut avaldada, kuid kes sellest hoolimata on vaimsetes ringkondades kõigutamatu autoriteet – ning tema abikaasa, kes on pühendanud kogu elu oma mehe toetamisele, naudivad puhkuseidülli suvekodus. Neile saabub külla peretuttava tütar, kellega on kaasas ta luuletajast sõber.”
Kes on vähegi eesti kirjanduslooga kursis, see taipab silmapilk, et see pole lihtsalt üks lugu, see on Jaan Kaplinski ja Uku Masingu lugu, ja ega keegi keela seda uskuda-arvata. „Prototüübid on selgelt väljaloetavad, aga ta on ikkagi fiktsioon,” ütleb dramaturg Priit Põldma. Sommer ja Kaplinski on rõhutanud, et nende tekstid on fiktsioon, nii et nende põhjal loodud „Ilmavõõras” peaks siis olema fiktsioon ruudus. Kas ta on, seda ei tea. Teavad need, kes mäletavad, aga nemadki võivad sattuda segadusse, nii et mõttemängudele peaks jääma piisavalt maad. „Mingid asjad on täiesti teadlikult tehtud nii, nagu need tegelikult ei saanud olla,” ütleb Põldma. „Eelmaa ei mängi Masingut, ta mängib ikkagi Meistrit.”
Elar Vahter Vidriku rollis – noor luuletaja, kelle elu unistus on kohtuda Meistriga – aga tunnistab, et otse loomulikult mõtleb ta rolli luues palju noore Kaplinski peale: „Kuigi lõppkokkuvõttes on Vidrik Meistri kõikide õpilaste koondkuju, on peamine inspiratsiooniallikas ikkagi Kaplinski.” Luuletaja endaga noor näitleja kohtunud ei ole, ja loodab, et enne esietendust ei kohtu ka – distantsilt on parem luua.
Loomine ise on 2018. aasta 10. juulil veel habras. Proovid on kestnud mõne päeva ja ega selles järgus väga võõraid silmi proovi oodata, aga midagi natuke on ikka valmis ka. „Teeme siis näiteks lakastseeni,” pakub lavastaja Ringo Ramul.
Lakastseeni jaoks on vaja petroolilampi. See leitakse ruttu, aga taht ei taha kuidagi end sisse kerida lasta ja nii hakataksegi pühendunult lampi parandama. Või õigem oleks öelda – lambi hingeelu uurima, sest otse katki ta ei ole. Ainult tõrges. „Aga tehke pimeda lambiga,” pakub Eelmaa lõpuks, kui tõrges taht sugugi näitlejaile alluda ei taha. Lavastaja ütleb, et pimeda lambiga ei saa. Uuritakse nohinal edasi.
Mingil hetkel ilmub õue peale peremees, silmitseb stoiliselt lambikruttijaid, küsib: „Mis tal on?” ja hakkab ise tahti uurima. Eelmaa istub aidatrepi peale suitsu kõhvima, nagu valmistuks toimuvat pikemalt ja suure huviga jälgima, aga tühjagi. Kuna lamp on Saueaugu lamp ja uurija Saueaugu peremees, siis annab taht kohe järele. Tõmmatakse tikku. Ilm läheks nagu kogu aeg palavamaks. Lamp põleb kesksuvepäikese käes suure leegiga.
Läheme proovisaali. „Seda võib ka kirjutada, et esimest korda on lava teistpidi,” ütleb Ramul. Ja tõesti – kes on harjunud Saueaugul käima, siis – mingit laudauste loojangusse avanemist seekord ei tule. Laudauksed jäävad vaatajaist paremale (ja selja taha) ja kinni. Kinni pannakse nad ka 10. juulil. Suvevalgus jääb ukse taha ja ruum mattub pimedusse. Ester ja Vidrik on lae all – parsil – magama heitnud, Vidrik näeb unes Meistrit, et siis üles ärgata ja lamp süüdata. Sel hetkel, kui taht tuld võtab, omandab eelnev palava päeva käes jahmerdamine mõtte. Pimeda lambiga poleks seda stseeni küll kuidagi teha saanud. Järgneb dialoog. Vidrikul on hea meel, et Ester on ta Meistri juurde toonud. Estril on hea meel, et Vidrikul on hea meel, aga…
Vidrik ja Ester on sõbrad olnud alla aasta, Vidrik õpib Tartus vene filoloogiat, Ester bioloogiat. Estri jaoks on Vidrik kõige ehk lähem inimene üldse. Nüüd on ta Vidriku kutsunud Meistri juurde, teades, et Vidrikule võiks see mõte meeldida. Ja lootuses, et seal, eemal kõigest, võiksid nad olla rohkem kui sõbrad. Aga nii see ei lähe. „Estriga juhtub sel suvel küll imekauneid asju, aga plaanid Vidrikuga lähevad vett vedama,” ütleb Grete Jürgenson.
„Mis see pealkiri, see „Ilmavõõras” tähendab? Kas see käib Meistri kohta?” küsin. „See võib käia Meistri kohta, aga see võib vabalt käia ka Estri kohta. Ka Ester tunneb, et ta on ilmavõõras, ei sobi sellesse maailma,” ütleb Grete Jürgenson.
Enne on dramaturg öelnud, et Aleksander Eelmaa Meister on vastuoluline, iseendaga maadlev inimene. Tal on mingi arusaam sellest, kuhu ta peaks oma elu jooksul välja jõudma, kes aga ilmselgelt tajub, et seda ei juhtu. Ometi ei suuda ta kaotada lootust.
Kas see on kurb lugu? Põldma mõtleb. „Ta räägib… suuresti igatsusest.” On see nüüd kurb või mitte, jäägu lugeja-vaataja otsustada. Igal juhul peaks see olema ilus, ja seda on peaaegu tühja õue peal enne öeldud ka. Et tekst on ilus. Ja kui tekst on ilus, siis küllap on ka lavastus ilus nagu suvi.
Ja nii nagu „Ilmavõõras” tuleb suve järel sügis, tuleb sügis ka Saueaugu suve järel. Seal teatrit teinud noortele – ja loodetavasti ka vaatajaile – jääb see kauaks meelde. Võibolla eluajaks. Kasvõi see, kuidas kella kaheni öösel istuti ja analüüsiti Masingu luulet.
Saueaugu kohavaimu kohta ütlevad noored, et midagi seal on. Aeg hakkab teisiti voolama. Päevad on pikad ja neisse mahub palju. „Ma ei tea, kas ma olen kohavaimuga kontakti saanud, võibolla Kasterpalu vaimuga rohkem, aga ma arvan, et see koht on väga paljuski tema,” ütleb Vahter. Viljandis sisseastumiseksamitel olevat Vahter öelnud, et tahaks kunagi Saueaugul teatrit teha. Ise ta seda ei mäleta. „Ma ei tea, kas see siin üldse on töö. See on… unistus,” ütleb ta.
„Oled sa õnnelik ka, et said võimaluse Saueaugul teatrit teha?” küsin Põldmalt. „Muidugi!” ütleb ta, kordab: „Muidugi. Muidugi…” ja lisab: „See on haruldane. See on tohutu õnn. Ma ise ka ei usu vahel. Istun proovis ja… ei usu, et ongi nii!” Sama soojuse ja siira imetlusega räägib Põldma ka Aleksander Eelmaast ehk Sassist, nagu teda kõik kutsuvad: „Sass on meie jaoks… Kuna ta on nii palju vanem ja kogenum, on ta meie jaoks…” „Meister?” pakun. Noor dramaturg lööb särama: „Jah. Just. Meister!”
Saueaugult ära sõites jääb tee äärde rukkilillepõld. Mõtlen, kas noored on seda tähele pannud. Ja et see, kes selle külvas, peab küll päris ilmavõõras olema.
„Ilmavõõras”
- Autor Priit Põldma.
- Lavastaja Ringo Ramul (Ugala).
- Kunstnik Marion Undusk.
- Mängivad Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Garmen Tabor, Grete Jürgenson (Rakvere teater) ja Elar Vahter (Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 4. kursus).
- Esietendus 28. juulil.
Fotod: Urmas Lauri
