Maris Sander: Reformierakonna nägu kõlab tuttavalt

Kui aasta alul valis valitsuse suurim opositsioonipartei Reformierakond oma uueks esimeheks Hanno Pevkuri, tundus see esiti turvaline valik.

Pevkuri konkurent ametikohale oli toona Kristen Michal, kellele oli kaotus nii valus löök, et viimane olevat seltskonnas võitjale kibestunult öelnud, et ei aktsepteeri teda kunagi esimehena. Seda on hale vaadata, kuidas Michal püüab ikka ja jälle Silvergate´i olematuks mõelda ega saa absoluutselt aru, et seda plekki ta veel niipea omalt maha ei pese.

Nüüd siis on selge, et Pevkurit Reformierakonna juhina omaks ei võetudki ja eks siin olnud oma roll mängida ka partei Tallinna piirkonna juhil Michalil. Kuuldavasti oli aasta alul peetud juhivalimistel Michali vastu ja Pevkuri poolt olnud ka toonane Reformierakonna liige, Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Tema otsus loobuda kohaliku omavalitsuse valimistel erakonna nimekirjas kandideerimisest on ilmekas näide oravate hapuks läinud suhetest.

Hanno Pevkuri aasta erakonna juhina näitas talle, et ta seljatagune on nõrk ning erakonnale uut hingamist ta tuua ei suuda. Sel nädalal andis ta teada, et loodab uue aasta alguses korraldada erakonna juhtkonna erakorralised valimised, ning kutsus üles „kõiki, isegi neid, kellel isiklik vimm minu või Kaja vastu, koonduma Kaja Kallase selja taha, et minna koos ühtse meeskonnana järgmisi riigikogu valimisi võitma,” ütles Pevkur.

Ehkki Kallas väitis, et talle tuli selline toetusavaldus üsna ootamatult, on ta ise varem öelnud, et tahaks Brüsselist Eestisse naasta ning aidata erakonnal 2019. aasta riigikogu valimised võita. Nii et küllap võtab laia valijate toetusega Kallas väljakutse vastu ja naaseb värske tuulepuhanguna Eesti sisepoliitikasse. Reformierakond vajab teda väga, sest Kallasel on indu, kuraasi ja intelligentsi, millega kolleegide seas oma argumendid maksma panna.

Kaja Kallas poleks mitte ainult tõhus eri leeride ühendaja erakonnasiseselt, vaid ta on ka ahvatlev partner teistele erakondadele. Tallinna abilinnapea Tõnis Mölder Keskerakonnast jõudis juba Eesti Päevalehes avaldada artikli, milles kuulutas Kaja Kallase juhitud Reformierakonna taas parketikõlblikuks ja pakkus, et „viimase puhta oravaga” võiks valitsuse moodustada küll.

Olulisem on aga küsimus, milliseks kujuneb oma näo kaotanud Reformierakonna uus poliitiline sisu. Reformierakond on siiani lähtunud 2005. aastal kirjutatud programmist, mis on ajale jalgu jäänud ning mille uuendamine on plaanis järgmisel aastal. Erakonna kodulehel on üleval ideekorje platvorm, kuhu oodatakse kõiki lisama oma mõtteid, ka 2019. aasta valimisprogrammi kohta. Oravapartei küsib seal: „Mis on Reformierakond, keda ta ühendab, mida taotleb ja mille eest seisab majanduses, hariduses, pere- ja välispoliitikas ning paljudes muudes eluvaldkondades nii nagu 21. sajandile kohane?”

Nagu politoloog Martin Mölder on esile toonud, seisab Reformierakonnal ees kaks valikut: astuda EKREga samale poole rindejoont või hakata taas klassikaliselt liberaalseks parteiks, nagu oli erakonna sündimisel. Oravapartei mängis viimastel kohaliku omavalitsuse valimistel Edgar Savisaare dramaatilisest taandumisest hoolimata ikka sedasama kulunud Keskerakonnale vastandumise mängu, rõhutades lõhesid eestlaste ja venelaste ning vasak- ja parempoolsete vahel. See strateegia enam ei kanna.

Reformierakond võiks Möldri arvates naasta liberaalsete ideede juurde, mis ei vastandaks, vaid ühendaks: „Reformierakonnal oleks võimalik luua endast kuvand kui erakonnast, mis ei ole mitte ainult majanduslikult parempoolne, vaid ka sotsiaalselt liberaalne ning mille poliitika alussambad oleksid õiglaselt vaba majandus, korruptsioonita riik ja vaba ühiskond.” Sellest poliitilisest nišist on oravapartei viimastel aastatel vabatahtlikult eemalduma hakanud, flirtides EKRE konservatiivsusega ning sattudes püünele mitmete korruptsioonijuhtumitega.

Reformierakond nägi end oma 2005. aastal kirjutatud programmis konkreetselt liberaaldemokraatliku erakonnana. „Reformierakond viib Eestis ellu Euroopa liberaalse demokraatia veendumusi ja traditsioone ning soovib anda oma panuse liberaaldemokraatlikku liikumisse kogu maailmas,” seisab maailmavaatelise manifesti alguses. Selle põhilise printsiibi juurde Kaja Kallase juhitud erakond arvatavasti ka naaseb, milles toetab teda nii erakonna kui ka selle uue juhi looja Siim Kallas. Reformierakonna nägu hakkab jälle kõlama tuttavalt.