Lubasin Facebookis, et ei kirjuta Lihula sambast/kujust/bareljeefist kuskil mujal kui vaid seal, kui sekkus Lääne Elu ja palus kirjutada teemast ka leheveergudel.
Olgu nii: annan endale aru, et võimendan üht valimislubadust, kuid küsimus tundub nii tähtis, et seda maha vaikida ei ole ka päris õige. Jutt käib siis EKRE lubadusest tuua 2004. aastal ära viidud mälestusmärk Lihulasse tagasi. Minu arvates on see plaan halb. Miks?
Alles see oli, kui justiitsminister Urmas Reinsalu pidi tagasi tõrjuma süüdistusi natsismi õhutamises, sest oli kokku kutsunud üleeuroopalise konverentsi kommunismikuritegude uurimiseks. Konverentsile jättis tulemata Reinsalu Kreeka kolleeg Stavros Kontonis, kelle arvates paneb Eesti kommunismi ja natsismi ühele pulgale. Euroopa ja maailma veenmine ei ole lihtne. Diplomaatia ning selgitustöö aitaksid asja parandada ja ses mõttes on Reinsalu algatus positiivne (ehkki annan aru, et ka siin on valimiste maik man). Mõni on pidanud konverentsi ebaõnnestunuks, sest ühisdeklaratsioonile kirjutas alla vaid kaheksa riiki, kuid selline protsess ei ole kerge ja võtab aega aastakümneid. Kergeid läbimurdeid siin oodata ei ole.
Lihula bareljeefi tagasitoomine nulliks Reinsalu ning ka teiste Eesti poliitikute ja diplomaatide ponnistused. Muidugi pole asi üksnes Vene propagandas ja infosõjas – pärast Krimmi ja Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamist ei võeta Moskva juttu enam ammu tõsiselt. Probleem on pigem selles, et lääneliitlastele on raske selgitada säärase bareljeefi olemasolu avalikus kohas. Eesti on NATO liige. Teatavasti loodi NATO kommunistliku ekspansiooni tõkestamiseks, ent ka Saksamaa ohjes hoidmiseks. Nüüd loodame NATOlt kaitset, aga paneme üles Natsi-Saksamaa poolel võidelnute mälestusmärgi. NATO on toonud siia lisavägesid ja hoiatanud Venemaa võimaliku agressiooni eest. NATO peaminister Jens Stoltenberg on öelnud, et praeguse maailma olukord on 30 aasta ohtlikem.
Olen teadlik eesti meeste halbadest valikuvõimalustest Teises maailmasõjas ja et valdav enamik neist ei olnud natsid. Aga Lihula mälestusmärk on midagi sellist, mille sisu on väga raske selgitada. Üks mu hollandi sõpru ütles näiteks, et Sinimägedes võidelnud hollandlasi peetakse tema kodumaal reeturiteks. Kuidas nüüd minna laia ilma selle jutuga, et eesti mehed polnud Sinimägedes reeturid? Argument, et nad võitlesid ja seetõttu pääsesid paljud põgenema, on tore niikaua, kui mõelda eestlastele. Aga kauem sai töötada ka Klooga surmalaager, kus küll mõne väite järgi olid eestlased üritanud päris lõpu poole takistada ka sakslaste veretööd. Kuid ikkagi.
Facebooki väitluses nimetati minu toodud argumente argpükslikeks. Tagantjärele on mul isegi hea meel, et sellist sõna kasutati. Tavaliselt olen kas vasakliberaal või nats. Küsimuse püstitus on aga tähtis: kust algab diplomaatia ja kust argpükslikkus? See on ühe teise artikli teema, aga praegusel juhul olen kindel diplomaatias, kuigi tunnistan, et ka diplomaatias loeb mõnikord rusikaga lauale löömine ja enda seisukohale truuks jäämine.
Teine vastuargument Lihula mälestusmärgile peitub sisepoliitikas. Mäletatavasti küsisid paljud pärast Lihula mälestusmärgi teisaldamist, miks seisab Tallinna kesklinnas pronkssõdur. Kui läheb Lihula kuju, mingu ka pronkssõdur, oli arvamus. Nüüd pole liiast oletada, et niipea kui Lihula mälestusmärk tagasi tuuakse, ilmutavad tavalisest suuremaid elumärke ka pronkssõduri kaitsjad. Kui Lihula mälestusmärk tagasi tuuakse, tuleb tuua ka pronkssõdur. Mõne meelest oli Lihula mälestusmärgi ja pronkssõduri võrdsustamine pühaduseteotus, aga asi pole ju selles. Asi on lihtsalt poliitikas.
Olen teadlik, et Vene saatkond on asunud taastama punamonumente, ja jääbki arusaamatuks, miks paljud sellised monumendid veel püsti on. Meenutan ka, et sel aastal ei tahtnud Sinimägede veteranid poliitikuid oma mälestusüritusele. Seega ei ole kindel, et Lihula mälestusmärgi rakendamine valimiskampaanias oma vankri ette palju hääli tooks. Valimiskampaanias pillutakse laiali igasuguseid lubadusi ja eks seegi ole osa poliitikast.
Kümme aastat tagasi, pronkssõduri teisaldamise ajal töötasin ma Postimehe arvamustoimetuses. Kirjutasime ja lootsime, et asi ei päädiks vägivallaga. Ometi läks nii. Vägivaldne oli ka Lihula kuju äraviimine. Kas tõesti tahame tagasi aega, mil sambad keeravad taas tüli üles?
Erkki Bahovski,
Diplomaatia peatoimetaja
Rahvussotsialism on asi, mida praegune tsiviliseeritud maailm iialgi aktsepteerima ei hakka , küll aga teevad seda paremäärmuslased, kelle hulka ka need kuuluvad, kes natsisammast uuesti üles panna tahavad. Võib-olla saavad nad võimule,aga see lõpeb samasuguse katastroofiga nagu nende mõttekaaslaste eelmine võimulolek Saksamaal 1933-1945.
Kui me ei suuda seda teistele selgitada, siis metsavennad ongi kogu muu maailma jaoks bandiidid, mitte aga vabadusvôitlejad.
Äkki paneks sellele monumendile alla teksti: Need mehed ei vôidelnud Hitleri ja Natsi-Saksamaa eest. Nad vôitlesid ja langesid, kaitstes Eesti inimesi kommunismi ôuduste eest, mida nad olid 1940-1941 omal nahal tunda saanud, nende isad ja vanaisad olid maha lastud, ôed/vennad koos vanaemade ja emadega Siberisse saadetud. Eestlased, nagu soomlasedki ootasid abi lääne-liitlastelt, paraku nemad keeldusid meid abistamast ja toetasid agessiivset Venemaad. Liitlane tuli leida mujalt, selleks sai Saksamaa. Me jäime ajaloolistes poliitilistes mängudes kahe kurja vahele ja valisime meile kurja teinud riigi asemel meile veel tundmata kurja.
Toimetus – ehk koristaks siit need paar viimast hüsteeriapurset ära – oma seisukohta saab ka kultuursemas vormis esitada.
Bahowski…
Kuradi juudinärust tibla…
Otsin su üles…oleme ausalt mees mehe vastu…ära apppppiiii karju…
Elu ei peagi kerge olema ja lõppude lõpuks maksab maksumaksja neile selgitajatele palka, kelle töö muule maailmale selgeks teha, et kes me oleme ja kust me tuleme.
Sõidan palju Eestimaa teedel ja käin ka jala. Küsiks Erkki Bahovski käest – miks me peame taluma neid punamonumente, mis on minu kodukohas iga põõsa all ja isegi inimeste rahulas. Mille poolt on need häbiväärsed viisnurgaga kivid paremad kui eesti leegionäri mundris sõdur? Kas teie puhul ei ole tegemist ühe väärastunud mõtlemisega inimesega, kes on liiga palju Euroopa Liidu nisa otsas seda multikulti piima joonud? Kas Teile miski on veel püha – eesti rahva kannatused, isamaa, punaterrori hukkamõist või on Teie aju kärbunud ja toimib EL reeglite järgi?
Ja üleüldse peaks Euroopa Liidul paluma püksid alla lasta ja pea ees sisse pugema…
” Olen teadlik, et Vene saatkond on asunud taastama punamonumente, ja jääbki arusaamatuks, miks paljud sellised monumendid veel püsti on… ”
See on Eesti riigi haldussuutmatuse viga. Vene saatkonnal ei ole voli “toimetada” meie avalikus ruumis ilma Eesti valitsusega kooskõlastamata ja peavad lähtuma Eesti seadusandlusest. Sellised diplomaatilised isikud peavad saama staatuse, mis on minu kasutajanime järgi.
” …Euroopa on selliseid mälestusmärke täis ja oh ime, isegi Venemaal on selliseid “.
Selline väide vajab tõestamist ja ei tohiks olla raske, kuna on “täis”.
Meile võõra autoritaarse ja agressiivse reziimi sümboolika kasutamine (ükskõik
mis eesmärgil) ei ole aktsepteeritav. Ükskõik mida arvab sellest Kreeka kommunist või kohalik “vabadusvõitleja”.