1950ndatel polnud isaskõrede vali kõrin mingi haruldus. Järgnenud poole sajandi jooksul toimusid aga ehmatavad muutused ning kõre ellujäämine Eestis, oma levila absoluutsel põhjapiiril, sai küsitavaks, kirjutas Kersti Möldre Maalehes.
Isaskõrede vali ja katkendlik häälitsus kostub mitme konna kooslaulu puhul ühtlase kõrinana. Seda kõrinat olevat veel 1950ndatel alatasa kuuldud. Oli ju kõre meie rannikualadel väga tavaline ja arvukas liik, kõresid leidus massiliselt. Järgnenud poole sajandi jooksul on toimunud aga ehmatavad muutused.
1990. aastate lõpus oli selge, et kui midagi kiiresti ette ei võeta, siis see liik lihtsalt kaob meie loodusest ära, sest kõrede arvukuse langus ja populatsioonide kadumine oli ikka väga järsk, meenutas Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadur Riinu Rannap.
Kevadeti toovad Penijõe kõrekasvanduse töötajad kudunööre vannidesse – nii on kindel, et ka kuiva ilma korral, kui kudu areng looduses ei õnnestu, vähemalt osa kudust kõredena loodusesse tagasi jõuab.
Keskkonnaameti kaitsekorralduse spetsialisti Ilona Lepiku sõnul on kullesekasvatus kogu protsessi vältel kõige lihtsam etapp. Looduses kraabivad kullesed söögiks peamiselt vetikaid. Kasvanduses saavad nad akvaariumi põhjakalade toitu.
Moondunud kõred asetatakse eraldi kastidesse, kuhu neile pannakse hooghännalistega asustatud mulda. Kõige pingelisem ja töömahukam on moondumise aeg, sest siis on tegemist ja ülelugemist kõige rohkem.
Kõrede käekäigu jälgimiseks toimub seire. Jätkusuutliku asurkonna suuruse kohta on Lepiku sõnul eri teooriaid. Üks seisukohti on, et elujõulisuse tagamiseks peab olema asurkonnas vähemalt 500 täiskasvanud isendit. Eestis praegu tõenäoliselt ühttegi nii suurt asurkonda pole.
Vt ka Maalehe 29. juuni paberlehte.
Fotod: Urmas Lauri 
