Urmet Itse: Korbi lahtilaskmisest

Ettevõtja, vabatahtlik ühiskonnategelane, nelja lapse isa Urmet Itse saatis kommentaari Lääne Elus ilmunud artiklile "Minister Korb rakendati valimisvankri ette" ning Postimehes ilmunud loole "Mihhail Korb astub NATO-teemaliste kommentaaride tõttu tagasi". Lääne Elu avaldab Utmet Itse kirjutise täismahus ja muutusteta.

Minu arvates on äärmiselt kurb, kui meil tunnustatakse selliste ajakirjanike tööd, kes rebivad inimeste jutust (kontekstist) välja üksikuid lauseid ja kirjutavad sellest mingi oma loo, mil pole sageli mingit seost ütleja mõtetega. Veelgi enam – nendest hakatakse kirjutama veel eraldi edulugusid. Mul tekib küsimus, et kus me siis tegelikult elame?

Kas me oleme tagasi Nõukogude Liidus, kus kõik pidid ühte moodi mõtlema ja arvama ning kui seda ei teinud, siis koputati Su peale ning sellega olidki Su maised edulood mitmeks aastaks või isegi aastakümneks läbi. Mille poolest erineb tänane olukord?

Kui me räägime demokraatiast ja sellest, et me elame demokraatlikus riigis, siis selle demokraatia üheks peamiseks eelduseks on sallivus. Sallivus üksteise ja üksteise mõtete osas. Võimalus avaldada oma mõtteid, et erinevate mõtete hulgast oleks võimalik valida parimad või arendada ühe inimese mõtte algest edasi veelgi suurem.

Praegune ajakirjanduslik olukord loob tahes tahtmata tunde, et meil valitseb olukord, kus Reformierakonnaga mitte sarnanevaid mõtteid loetakse valedeks ja veelgi enam karistatavateks. Jah – hetkel veel kohtus nende eest karistust ei saa, aga kui vaadata viimase 15a tendentsi, siis ma ei imestaks, kui seegi hetk ühel päeval tagasi on. Oli ju endine ajakirjanik Rein Lang see, kes asus ministriks saades esimesi suukorvistamisi seadustama.

Kuulates seda vene keelest salvestist, siis hr Korb väljendab vene keeles ilusti ja VÄGA selgelt oma ISIKLIKKU arvamust. Äärmiselt kahetsusväärne, et sellest loo kirjutanud ajakirjanik ei saa nii paljukesest vene keelest aru. Samuti põhjendab ta seda ka väga arusaadavalt Soome näite põhjal, mis on oluline täiendus oma mõtte jätkule. Enne seda räägib ta, et NATO-ga seotud kulud on vajalikud jne. seega ministrina ta ju täiesti aktsepteerib NATO liikmelisust. Samuti soovitab ta pöörduda NATO küsimuste osas kaitseministri poole.

Ma tahaksin küsida Te käest: kas ministril ei tohi olla oma isiklikke arvamusi? Kas need peavad ühtima 100% kellegi teise arvamustega? Kas sama on ka ajakirjanduses, et iga ajakirjaniku arvamus peab 100% kattuma väljaande põhikirja, peatoimetaja või väljaande omaniku nägemusega?

Kui ma õigesti mäletan, siis kas polnud Postimees hiljuti just see väljaanne, mis asus võitlema ettevõtte sisese suukorvistamise vastu? Mille poolest ülejäänud inimesed siis erinevad? Mina valijana olen väsinud ja tüdinud sellest, et meie riigikogu on juba üle kümne aasta kummitempel, kus oma arvamused on keelatud ja kätt tuleb tõsta nii nagu partei pealik ütleb. Arvestades seda mentaliteeti, siis võiks me riigikogu olla täitsa vabalt ka 11 liikmeline. Mulle isiklikult meeldiks, kui meil oleks riigikogu, kus kõik 101 liiget + valitsuse liikmed julgevad ja saavad vabalt avaldada oma isiklikku arvamust – ilma et neid selle eest hukka mõistetakse. Miks? Siis muutuks elu taas värviliseks ja mul kui valijal oleks võimalik tema oma otsuseid.

Kui ma võtan praeguse juhtumi, siis minu jaoks langesid nii Lääne Elu kui ka Postimehe maine – sest artiklis kajastatu ei vastanud tegelikkusele. Samas, aga kasvas hr Korbi maine, sest ta käitus riigimehelikult – tuues oma ministrikoha ohvriks Eesti heaolule ja stabiilse olukorra püsimisele riigis. Kui vaadata neid kahte olukorda sellest vaatevinklist, et kumb tekitas Eesti riigis inimeste vahel rohkem sallimatust ja ebastabiilsust, kas Korbi sõnavõtt väikses ruumis või see artikkel, siis ilmselt mõistate ka ise – milline kaal on ajakirjaniku sõnadel. Kahju, et ajakirjanikud ei mõtle artikleid kirjutades sellele ega kaalu oma sõnu piisavalt.

Eneseimetlejatest ja kiitlejatest Reformierakond ja ka IRL on väga sageli toonud Soomet ja Rootsit eeskujuks, imetlenud ja pidanud oluliseks järgida sealseid protsesse jne. Kui nii, siis miks NATO osas seda järgmist ei toimunud? Kas Tahtsime saada lahti välis sõduritest ja baasidest ja olla vabad ning ise otsustada. nüüd on meil teine liit, teised baasid, aga sõnavabaduse keelud on ikka alles. mis siis nendest algsetest unistustest on saanud? Ilmselgelt on nad hagijad igasuguse info peale, mis võib aidata neil halvustada konkureerivaid erakondi ja sellega destabiliseerida valitsust ja olukorda Eestis. Paljud kardavad Venemaalt tulenevat ohtu. Kas Venemaa üheks eesmärgiks mitte polegi kohalike poliitiliste olukordade destabiliseerimine? Kui vaadata praeguseid reformi ja meedia rünnakuid valitsuse vastu, siis kes on need tegelikud destabilseerijad? Kumba me riik hetkel rohkem vajab? Kas stabiilset ja sissepoole poliitikat või vastupidist?

Kas ajakirjanike eesmärgiks ongi ministrite kelgule panek? Ma pole kunagi Keskerakonda valinud, aga ma tunnustan neid ja praegust valitsust ennekõike selles osas, et nad tõesti üritavad muuta siin riigis midagi paremaks. ehk nad on näoga sisse poole, mitte Eestist välja poole.

Reformierakonna ülbe ja enesekiitev suhtumine, mille peamiseks eesmärgiks oli enda isikliku ja erakonna maine heaolu väljaspool Eestit oli juba ammu üle piiride. Just reformierakonna inimesed olid need, kes ei leidnud näiteks Piirissaare põlengu ajal selle saare jaoks riigi eelarvest erandkorras 9000 EUR. samas samal nädalal Haiti jaoks 50 000 leiti ilma pikema aruteluta. See on vaid üks lihtne näide – kui väljapoole oli tollane valitsus suunatud ja kui vähe hooliti tavalisest Eesti kodanikust. See on vaid üks näide, et üle 10 aasta võimul olnud erakond polnud suutnud luua süsteemi, et meil Eestis oleks selliste eriolukordade jaoks olemas reserv, kust saab operatiivselt raha eraldada.

Hämmastav, et hr Lauri ja teised ajakirjanikud seda ja muid sarnaseid väljapoole elamist ja eneseimetlemist ei märganud ega kajastanud. Ehk on Lääne Elu (ja ka Postimees) muutunud mõne erakonna poliitiliseks häälekandjaks? Või ongi ajakirjanduslik maine tänaseks päevaks nii devalveerunud, et seda enam ei väärtustatagi? Kas ja kuidas muutis see artikkel Eesti elu paremaks? Või lisas ühe järjekordse tilga üleüldisesse parastamisse ja omavahelisse vaenutsemisse?

Ma võiks mingil määral mõista seda teema ülespuhutust ja ministri vaenulikkust, kui seda oleks öelnud kaitseminister, kes otseselt tegeleb ja vastutab riigikaitse ja vastavate lepingute täitmiste eest. Ma oleks mõistnud ka, kui seda oleks öelnud peaminister – kel üksi on suurem mõjuvõim kui tavaministril. Samas ma leian, et ajakirjandus on lasknud end lihtsalt eksitada Yana Toomi ja mõne teise keskerakonna võimuvõitluslikest sõnavõttudest mille eesmärgiks ei olegi midagi muud, kui tähelepanu saada ja intriige tekitada, sest ka nemad on aru saanud – meediatähelepanu saamiseks on vaja intriige. Kahju, et ajakirjanikud pole suutnud eristada seda, et seal erakonnas käib jätkuvalt sisevõitlus ja areenilt taandunud peastrateeg on asunud tegutsema ilmselt läbi oma malendite. Mõistmata sealjuures, et sellel on tagajärjed tema enda erakonna valitsuses oleku mainel.

Andke andeks, aga minu arvates Te teete paljudele inimestele sellise üldise sildistamisega liiga. See oleks sama hea, kui ma üldistaks ühe ajakirjaniku põhjal kogu konkreetse väljaande toimetust ja teeks seda kõik järgnevad aastad. Uskumata, et nad on end muutnud või üldse võimelised muutuma.

Kas Urmas Lauri ja Hanneli ning Piret või ka kogu ülejäänud Eesti tunnevad rahulolu selle saavutatu üle? Et hetkel, kui meil on haldusreform viimases otsustavas faasis ja valitsus peab hakkama langetama otsuseid ning EL eesistumine on ukse ees – võetakse eesmärgiks kukutada ministreid.

Minul isiklikult on siiralt kurb, et nii paljud siin Eesti riigis ei suuda näha suurt tervikpilti ja emotsionaalselt toitutakse jätkuvalt üksteisele ärategemisest, halvustamisest, kätte maksmistest jne. Kurb, aga sellised me eestlased oleme. Äkki oleks aeg ka ajakirjandusel ja üldsusel muutuma hakata? näha rohkem positiivset me ümber, ühiskonna tegelastes jne. Võib-olla muudaks see meediatähelepanu järgi janunevad ekstraverdid ka rohkem heatahtlikemaks?

Ammu pole kohanud mõnda sisukat arutlevat artiklit, milles käsitletakse mitmekülgselt, süviti ja asjalikult mõnda probleemi ning otsitakse lahendust, kuidas seda saaks tulevikus paremini teha. Loomulikult on valitsusel ja ministritel arenguruumi. Loomulikult teevad nad vigu. Kes meist ei teeks? Või arvate Teie, ajakirjanikud, koos nende parastajate ja sellest artiklist joovastuses olevad konkureerivate erakondade poliitikutega tõesti üheskoos, et olete oma vaimse arengu absoluutses tipus ning Teist keegi ei eksi kunagi? Palun mõelge sellele ja vastake sellele ausalt – iseenda jaoks. Kui vastus on eitav, siis kas olete valmis ka homne päev lahkumisavaldused kirjutama ja sama riigimehelikult käituma? Kahtlen selles.

Meil on üks riik. me elame kõik siin – sellistena nagu me oleme. Millised me oleme – on meie igaühe oma valik. Üksteisele ära panemine ja üksteise halvustamine ei muuda me elukeskkonda kuidagi paremaks ega kasvata sallivust ega armastust me vahel.

Lõpetuseks räägin Teile ühe lühikese Idamaise õpetliku loo:

Ühel tähtsal iidsel kaubateede ristumiskohal kerjasid kaks kerjust. Üks neist oli pime, teine oli jalutu. Nad olid teineteise peale väga verised, sest mõlemad tahtsid kogu ristmiku „tulu“ endale saada. Oma füüsilisest seisundist tulenevalt said nad üksteisega „sõdida“ võid sõnade teel. Nii kestis see aastaid. Kuni ühel hetkel süttis nende läheduses mets põlema. Tulekahju haaras peagi suure osa nende ümbrusest. Jalutu nägi seda, aga ta ei saanud lahkuda, sest tal polnud jalgu. Pime kuulis seda, aga ta ei saanud lahkuda, sest ta ei näinud, kuspool on leegid. Mõlemad olid hirmul ega teadnud mida teha. Pärast mitut tundi, kui tulekahju oli juba väga suureks läinud ja neile väga lähedale tulnud ning kuumus hakkas juba nahka kõrvetama, lausus jalutu pimedale: „tule siia minu juurde ja võta mind kukile. Mul on silmad, ma saan juhatada Sind, Sul on jalad – nii saame mõlemad siit põlevast metsast välja.“ Pime kuulas teda ja tegigi nii.

See õpetlik lugu räägib paljust. Ehk oleks ka meil Eestis aeg hakata märkama erinevates inimestes olevaid positiivseid väärtusi, ning nende koosluses edu saavutama.

Edukat mõtisklemist minu kommentaaris tõstatatud küsimustel ning sisukamaid ja tõesemaid artikleid tulevikus.

Parimate soovidega

Urmet Itse, (ettevõtja, vabatahtlik ühiskonna tegelane, 4 lapse isa)

Urmet Itse kommentaari põhjustanud artiklitega saab tutvuda siit:

Lääne Elu – "Minister Korb rakendati valimisvankri ette"

Postimees – "Mihhail Korb astub NATO-teemaliste kommentaaride tõttu tagasi".