Juhtkiri: enesehävitajalik IRL

Sel nädalal avaldatud uuringu põhjal on Eesti ühe kunagi populaarsema erakonna ja kunagise peaministripartei Isamaa ja Res Publica Liidu toetus kahanenud 4 protsendile. Selle tulemusega ei pääseks erakond riigikokku ja jääks ilma suurest osast riigi toetusest. Suurem osa erakondi on sellises seisus oma lõpu leidnud. Kui Isamaa ja Res Publica Liit peaks lähiajal suurelt pildilt kaduma, ei ole neil selles küll mitte kedagi teist süüdistada peale iseenda.

Pärast viimastel riigikogu valimistel saadud kaotust nuheldi Juhan Partsi selle eest, et valimiskampaania oli üles ehitatud valedele põhimõtetele. Rahvuslik-konservatiivne erakond jagas hoogsalt vasakpoolseid lubadusi ja tulemus oli see, et erakond kaotas oma näo, väitsid kriitikud. IRL ei suutnud oma tähtsat sõnumit valijaile edastada ja seepärast läks osa potentsiaalseid valijaid EKRE juurde, teine osa Vabaerakonna taha ja kolmas osa Reformierakonda toetama. Küllap see nii oligi, aga see ei ole tegelikult erakonna kehva seisu algne põhjus.

Pigem on põhjus erakonna juhtkonna aastatepikkuses arrogantsuses ning oma lihtliikmeist ja valijaist mittehoolimises. Viimast on püütud asendada poliittehnoloogiaga. See, mis alustas aatelise rahvaliikumisena, muutus tooteks, võimule pääsemise ja seal püsimise instrumendiks.

Täna toimub IRLi suurkogu, kus valitakse erakonnale uus esimees. Partei ise paistab olevat veendunud, et juht, kes suudab kastanid tulest välja tuua, on kas Helir-Valdor Seeder või Kaia Iva. Rohkem kandidaate üles ei seatud. Praeguses seisus on raske võitjat kadestada, sest tema ees seisev ülesanne on pehmelt öeldes keeruline. Esimene otsus, mis kunagistel paremkonservatiividel teha tuleb, seisneb valikus, kas süüa praeguses koalitsioonis edaspidigi iseenda saba või pühkida erakonna alustaladeks olnud aadetelt tolm maha.