Andres Ammas: Kohalike valimiste põhiküsimus

Andres Ammas, Vabaerakond. Foto: erakogu

Sügiseste kohalike valimiste põhiküsimuseks üle Eesti näib kujunevat, kui paljudes kohtades kogunevad aktiivsemad kodanikud erakondade kõrval või asemel hoopis valimisliitudesse ja kas neid liite saadab edu.

Läänemaalgi võtab see protsess hoogu – Lääne-Nigulas paneb parteidest sõltumatu nimekirja kokku praegune vallavanem, Haapsalus-Ridalas tulevad valimisliiduga välja nii reformierakondlasest linnapea kui ka varem IRLi nimekirjas kandideerinud aktivistid, Vormsiski annavad küllap traditsiooniliselt tooni valimisliidud. Tallinna parteikontorites on paanika, sest parteilojaalsusest vabu inimesi on ootamatult palju ja valimisliitude „epideemia” levib järjest laiemalt. Jonnakalt partei põhijoone vastu astujad ähvardatakse ilma jätta rahalisest toest ja kohtadest tulevaste riigikogu valimiste nimekirjas, nn katuserahast ning muust heast-paremast.

Tegelikult tuleks erakondade juhatustel, peasekretäridel, sidustusjuhtidel ja koordinaatoritel-külvivolinikel pigem peeglisse vaadata ja endalt küsida, miks ennustavad kohalikud aktivistid parteidele läbikukkumist ja valimisliitudele edu. Et Toompeal võidakse kohalike valimiste tulemus kihva keerata, teab allakirjutanu omast käest. Aastal 1993 kogunesid Haapsalus nagu paljudes kohtades mujalgi ärksad ja ettevõtlikud inimesed Isamaa lipu alla päris rõõmsasti. Lootsime põhjendatult valimisvõitu, kuni Isamaa tollaste juhtide räpakus riigiettevõtete erastamisel erakonna maine mutta uputas ja kohapealsed pingutused nullis. Hea, et siinsete maakonnajuhtide osavus tookord uuendusmeelsed jõud Haapsalus siiski napilt võimule tõi.

Kas ühes või teises omavalitsuses on senistel valimistel koondutud pigem parteinimekirjadesse või rohkem valimisliitudesse, on minu hinnangul olnud küllalt juhuslik. See oleneb traditsioonist, nimekirjade liidrite-kokkupanijate isiklikest eelistustest, Toompea poliitikute veenmisjõust. Stiilipuhast liberaalset, konservatiivset või sotsiaaldemokraatlikku poliitikat vaevalt kusagil omavalitsustes on aetud. Üleriigiliste otsuste tagamaaks oleva ilmavaatega pole kohapeal pistmist.

Sestap oleks ebakorrektne öelda orwellilikult „Neli jalga hea, kaks jalga halb (parem)” ehk valimisliidud head ja parteid halvad või vastupidi. Ent ju siis on mingeid muutuste tuuli õhus tunda, et kohapeal nõnda söakalt keskkontoritest iseseisvutakse.

Vabaerakond leiab, et parim kohalik võim on lojaalne oma kogukonnale, mitte ühele või teisele erakonnale. Seepärast ei pea kohalikud valimised olema erakondade mängumaa.

Rikas ja vaene

Kas kass on must või valge, peaasi et hiiri püüab, olevat tavatsenud öelda elutark Deng Xiaoping. Kui tervet mõistust jätkub, küllap suudavad pärast valimisi häid otsuseid langetada nii parteilased kui ka muud kodanikuaktivistid. Olulisem on minu meelest see, milliseks kujuneb uutes senistes suuremates omavalitsustes volikogude ja valitsuse võimuvahekord.

Vabariigi aastapäeva vastuvõtul Haapsalus lavastus tänavu vana kupleelaul „Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, kes on vaene, see vaid lisab kondiauru.” Volikogu esimees imbus vaikselt lavale, linnapea saabus stiilses retroautos. Muidugi polnud see mõeldud demonstratsioonina, aga kukkus nii välja ning illustreeris siinmail valitsevat arusaama seadusandliku ja täitevvõimu rollist: volikogu esimees juhatagu koosolekuid, linnapea jagagu ja valitsegu.

Olen jälginud mõnda praeguse Haapsalu linnavolikogu istungi ülekannet. Kui volikogus poleks kangeid naisi, oleks pilt üsna troostitu – eelnõud „koputatakse” otsusteks sageli igasuguse diskussioonita. Küllap pole see mitte ainult Haapsalus nii. Sügiseste valimiste võtmeküsimus on, kas volikogudesse pääseb uusi tulijaid, kas neid üldse kandideerib. Kui vastne volikogu liige piirdub tiitliga visiitkaardil ning vajub rahulolu ja mugavuse sohu, on mage. Tarvis on rahurikkujaid, kes seisvasse vette kive loobiksid, kes lapsesuu kombel hüüaksid: kuningas on alasti!

Miks ma ei kandideeri?

Riigikogu enamus otsustas mullu, et on n-ö jokk (juriidiliselt korrektne), kui riigikogu liige kuulub samal ajal ka kohaliku volikogu koosseisu. Mina olen veendunud, et see ei olnud tark otsus. See pole Eesti riigi huvides, kui samad inimesed istuvad parlamendis, volikogudes, nõukogudes. Sellise erilise äravalituse ja ilmeksimatuse sündroomi eest, mis võimu juurde pääsenuid vahel tabab, tuleb Eestit hoopis kaitsta. Meie riik on paremini hoitud, kui rohkem inimesi võtab vastutuse oma kodukandi tuleviku eest. Haldusreformiga väheneb volikoguliikmete arv üle Eesti niigi.

Seepärast ei kandideeri ma sügisel kohalikel valimistel. Sõnad ja teod ei tohi poliitikas olla vastuolus, kuigi seda esineb veel kahetsusväärselt sageli. Loodan, et mind riigikogu valimistel toetanud valijad mõistavad ja nad ei pane pahaks.