Eesti rahva muuseumi (ERM) uuelt näituselt leiab tuhandete esemete, fotode, filmide ja helilintide hulgast ka Läänemaaga seotud asju.
Filmimees Marko Raat tegi ERMi uue näituse tarvis terve hulga filme. Nii tähistab keskaja lõppu ja uusaja algust film nõiaprotsessidest, mis sai materjali Läänemaal juhtunust. Viimane nõid, kelle üle Haapsalus kohut peeti, oli Kai Kruuskop. Pärast piinamist mõisteti ta süüdi, karistuseks põletamine tuleriidal. See juhtus 1633, aasta varem oli valgustatud Rootsi monarh kuninganna Kristiina andnud loa asutada Tartusse ülikool, aga Eestimaa läänesopis taheti põletada nõida. Ega selles midagi imelikku olnud, nii oli keskajal tehtud aastaid. Kruuskopil vedas. Haapsalut valitsenud Jakob de la Gardie andis naisele armu, tehes nii lõpu ka nõiaprotsessidele.
Läänlased Villem, Mari ja Lennart
Regilaulutoas on 61 lauliku seas kaks Läänemaa inimest: Villem Ilumäe Lääne-Nigulast ja Mari Luik Hanilast. Regilaulutoa näituse kuraator Liina Saarlo ütles, et Villemi laulud lindistati 1930ndate lõpus ja Mari omad 1960ndail. Toas on 400 laulu. Läänemaa säravaimad lauljad Villem ja Mari on regilaulutoa sellel laual, kus tutvustatakse regionaalseid erinevusi. Saarlo ütles, et regilaul hääbus Läänemaal varem kui mujal, laulikud kadusid enne, kui helisalvestajaga nende juurde jõuti. Saarlo rääkis, et regilaulunäituse mõte on anda muusikaline elamus regilaulustiilidest. Ülevaate neist annab regiuniversumi nimeline puutelaud. Puutelauad, kus saab vaadata pilte või kuulata helisalvestisi, ongi ilmselt uue ERMi kõigi näituste huvitavaim osa: ühe sõrmeviibutusega võib nii sadu aastaid eesti rahva ajalugu silme eest läbi vuhiseda. Ekraani toksates aga saab igasse valitud hetke kõrvuni või silmini süüvida.
Saarlo ütles, et valis igast regioonist välja eredaimad laulikud.
„Laulikud valiti esinduslikkuse alusel – pidi olema kuidagi tüüpiline oma piirkonnale ning silma- ja kõrvapaistev isiksus. Kuna eesmärk oli laule kuulata, sõltus valik siiski ka sellest, mida omal ajal helisalvestati. Salvestati üldjuhul parimaid, aga juhtus ka nii, et ei jõutud parimateni,” rääkis Saarlo. „Inimesed surid enne, kui kogujad nende juurde jõudsid, või olid laulikud mingil põhjusel liiga tagasihoidlikud või umbusklikud kogujate vastu.”
Nii et juhus mängib elus suurt rolli, nii nagu regilaulu näitusel, nii ka teistel ERMi väljapanekutel, aga ometi on näituste kuraatorid püüdnud leida just iseloomulikud esemed, fotod jms. Kes tahab, võib regilaulutoas seista ja kuulata 575 minutit ehk ligi 10 tundi.
Kolmas läänlane, kes näituselt vastu vaatab, on Lennart Meri. Paslepa suveresidentsi kaudu oli ta Läänemaaga seotud ja tänu Paslepale sai Läänemaa ajuti suisa maailmapoliitika mõõtu või vähemalt hõngu tunda. Näitusel on Meri aga vormil ja viisil, mis võtab pisut ahhetama. Meri on Tallinna lennujaama käimlas.
1997 Jaapani-visiidilt naasnud Meri kutsus lennujaama teda küsitlema tulnud ajakirjanikud tualetti, näidates selle koha viletsust. Kurikuulus „Aktuaalse kaamera” uudis on peaaegu esimene, mis ERMi uue maja püsinäitust „Ajarada” uudistama asuv inimene näeb. Nii nagu ERMi maja on pikk ja suhteliselt kitsas – üle 350 meetri pikk, 71 meetrit lai –, on püsinäituski kui üks voogav koridor. Algab tänapäevast ja lõpeb jääajaga. „Ajarada” võib vaadata ka vastupidises järjekorras, kui siseneda ERMi teisest otsast. Läänemaa nõiad on seal kusagil keskel, keskaja juures koos Kukruse memmega. Arheoloogiahuvilisele on viimane tõeline maiuspala, sest muuseumisaalis ei näe mitte Tallinna lähedalt välja kaevatud umbes 50aastase naise haua jooniseid või pilte, vaid luid koos mulla ja säilinud pronkskaunistuste ja ehetega, asendis, milles naine leiti. Külastajale vaatab klaasi alt vastu hiline rauaaeg, 12.–13. sajand.
ERMi „Ajaraja” ülesehitus on huvitav, sest kõige nägemiseks tuleb tihti käia üsna kitsaid käike mööda, eksponaadid on omaette nurgakestes. Nii puhkab ka Kukruse memm näitusesaalist eraldatud orvas, kus võib teda segamatult vaadelda, ilma et suure ilma melu tema hauarahu häiriks.
Populaarne rahakonn
Aeg voolab „Ajarajal” kiiresti. Teleekraani lähedal, millel jookseb Lennart Merist rääkiv uudislõik, näeb järgmist vitriini uuele eesti ajale iseloomulike jõulukingitustega.
Kas teadsite, et rahakonn on meil väga paljudes kodudes? Eestlased kinkisid 2010. aastal Hiinast tellitud 7 eurot maksnud metallasjakest üksteisele 7000 korral. Uue aja usuvabaduste vitriinis näeb joogamatte, ufo-kirjandust ja Luule Viilma raamatuid, sammu edasi astudes vaatavad aga juba vastu Siberist küüditatuilt saadetud kirjad.
Üks suur puutelaud lubab vaadata Balti ketist osavõtnute pilte Tallinnast Vilniuseni. Kui mäletate, kus 1989. aastal seisite, võite end üles otsida. ERMi avalike suhete juht Kaarel Tarand ütles, et peatselt lisandub puutelauale rakendus, mille abil võib enda või oma tuttava nime fotoga seostada ehk ära märkida. Nii sünnib, et ajaloo talletamiseks ei pea enam käima, foto näpus, mööda kodusid, nagu on ERMi kaastöölised sada aastat teinud, vaid inimesed tulevad ise ERMi, et oma mälestus kirja panna. Näiteks vormis, et oma nimi fotole kanda.
Kui fotodest kõnelda, siis ühe Eesti kuulsama fotograafi Johannes Pääsukese klaasnegatiivid on samuti uuritavad klaaslaual. Kui tänapäevase foto detaile suurendada pole enamasti mõtet – peale pikslipuru ei näe seal midagi –, siis Pääsukese klaasnegatiivid on detailideni ülihuvitavad ja varem pole kunagi saanud tema 3000 fotot uurida.
Muuseum jälgib meid
Tarand märkis, et ERMis on ka inimesi jälgivaid moodsaid rakendusi. Esiteks selleks, et näitusi paremini sättida, et näha, kuhu inimesed troppi jäävad ja milliseid nurgataguseid üles ei leita. Teiseks aga käitumise uurimiseks. ERM pole mitte ainult sajandivanused saanitekid ja õllekannud – meie igapäevane käitumine on samuti ERMi teadlaste uuringute objekt. Nii on näituse üks osa kujundatud voodite ja magamisasemete ajaloona. Tarand kinnitas, et näitusel olevail voodeil ja tugitoolidel võib pikutada. Näeme nõukogudeaegset kitsa kušetiga magamistuba, mille seinu katavad ajalehed. „Eks see ole ka kultuur, et tapeedi alla ajaleht kleebiti,” kinnitas Tarand.
Jõudes voodite näitusel tänapäeva, ootab korraks puhkama heitjaid päris mõnus moodne voodi. Selle kohal on aga tehnoloogia, mis jälgib, kuidas inimene lamab, kuidas heidab voodile ja sellelt tõuseb. Seda näeb ise hologrammina hiljem, aga see ka talletatakse.
Lennart Meri kuulsa tualetipressikonverentsi järel andis Mart Siimanni valitsus lennujaamale 10 miljonit krooni, et Eesti visiitkaart saaks eurokäimla. Eesti rahva muuseumi uus hoone Raadil Tartu taga pürib samuti ei rohkem ega vähem kui riigi visiitkaardiks, millekski, mis aitab Eesti mainet maailmas kasvatada.
Õllekannude kollektsioon on uues muuseumihoones samuti välja pandud, Läänemaaltki ligi sada aastat tagasi Tartusse toodud anumad ilusasti teiste seas reas. Aga muuseum ise püüab kogu oma uue väljapanekuga toonitada, et see pole pisut kopitanud linikute ja koitama minevate tööriistade hoidla. See on muuseum, mis on teinud oma kogudest vägeva näituse. Kogu Eesti kohta, meie kõigi kohta, ja see näitus on meie oma, meie kõigi. See on suur ja moodne ning ajalooliselt täpne ühteaegu.
75 miljonit eurot maksma läinud eesti rahva muuseumi uue maja avapidu oli neljapäeva õhtul. 2000 inimest, peamiselt need, kes ehitanud ja sisustanud ning haljastanud ja kujundanud ning valgustanud ja tarkvara kirjutanud. Kaarel Tarand ütles, et igast firmast, mis kuidagi muuseumi loomisega seotud, kutsuti vähemalt üks inimene.
Kõigile külastajaile avas Raadi endise sõjaväelennuvälja maandumisraja otsa rajatud muuseum oma uksed täna, 1. oktoobril kell 10. Minna tasub varakult ning seda mõtet pole mõtet mõelda, et käime kahe tunniga ära ja siis veekeskusse. Kaks tundi tundub mõistlik, aga selle ajaga näeb ära väikese osa. Siis on meeled väsinud. Õigupoolest olekski mõistlik valida, kas tahta näha näiteks Eesti ainsa pühaku, hukatud piiskop Platoni kuube või Forseliuse aabitsat. Või tahta hoopis seista näituse selles osas, kus inimesed räägivad mõne nende elus tähendusliku eseme loo. Selleks võib olla kartulikorv või piimakann. Kui tuli põgeneda või asju küüdivaguni jaoks pakkida, omandas nii mõnigi argine tarbeese hiljem tohutu sümboli. Ühe inimese elus – aga eesti rahvas, kelle muuseum see on, koosnebki ju inimestest, ikka ükshaaval.
„Aega läheb muuseumi ekspositsiooniga tutvumiseks palju; kui veel mõelda ja teadmisi seedida, siis jätkub mitmeks päevaks,” ütles Kaarel Tarand.
Eesti rahva lendutõus
Maja on tagasihoidlik, sinakashall. Isegi tähelepandamatu, sest avarust on vanal sõjaväelennuväljal sedavõrd palju, et ka hiigelhoone justkui kaob. Seda enam, et arhitektide mõte oli, et hoone oleks kui lennuraja üks osa. Piltlikult öeldes lendutõus, eesti rahva lendutõus.
ERM on poolteist korda suurem kui Kumu Tallinnas. Kui nina vastu seina panna, siis märkab, et valatud betoonist hoone on kaetud klaastahvlitega nagu Vabadussõja mälestussammas Tallinnas, õhtuti ja öösiti löövad lambid klaasseina taga särama. Klaasi katab kaheksakandade korduv muster. Kui keegi tahab, võib ta sellest otsida koodi, aga seda pole, vähemalt ametlikult mitte.
Lennuväljal on ruumi kõigile
Muuseumi haljastusprojekti järgi kasvavad maja ees kibuvitsad ja kõrreliste puhmad ning muu umbrohi; Inglise muru, mida iga nädal pügama peab, seal pole. Linnapea Urmas Klaas olevat kuuldavasti mures, et nii saavad peenemal rahval kingad poriseks. Kaarel Tarand ütles selle peale, et muuseumiesine haljasala pole mõeldud, et keegi seal rohul kõhutama hakkab. Ning karmil kulude kokkuhoiu ajal ei taha muuseum hakata kulutama iganädalase muruniitmise peale.
Muuseumirahva meelest on muru pealegi igav, umbrohi aga ilus.
Kõhutada ja veimevakakujulistel grillidel toitu valmistada saavad inimesed õige varsti muuseumi kõrval, kuhu on kujundamisel park ja haljasalad ja kus võib olla nii kaua, kui keegi soovib. Ruumi vanal lennuväljal jagub.
Muuseumiruumideski domineerib praegu betooni tooni hall. Kui Lääne Elu ajakirjanikud teisipäeval hoonet külastasid, käis igal pool kibe asjade sättimine, kohati levis tärpentini hais ja raamatukogu oli kui hiiglaslik banaaniladu. Kastides, mis kunagi puuvilju lõunamaalt meile kandsid, ootasid raamatud lahtipakkimist.
Mis on ERMi kõige tähtsam eksponaat? Selle võib igaüks valida ise: kellele Kommunaari kingad, kellele Hansapanga esimene pangaautomaat. Aga üks on kindel: Eesti esimene sinimustvalge lipp on omaette näitusesaalis iga päev näha. Varem nägi seda vaid mõnel päeval, sest vanades hoonetes Tartu kunagises kohtumajas polnud muudmoodi võimalik.
„Kõik sõltub inimese teadmistest ja ettevalmistusest, kas ta oskab nähtule rohkem juurde mõelda. Minu silmis ei ole sinimustvalgele lipule eksponaatide hulgas vastast,” ütles Kaarel Tarand.
„Mastaabile – nii füüsilisele kui ka sümboolsele – lisaks avaldab mulle kõige rohkem muljet näituse tänapäevasus,” ütles Liina Saarlo. „Algusest peale on lähtutud kontseptsioonist teha tänapäevane kujundus. Disain on äärmiselt nauditav, mitte need vanad head klaasvitriinid. ERMi peaks minema seda näitust vaatama juba ainuüksi selle pärast, et see ongi nii vägev näitus. Kogu Eesti kohta – ja meie kõigi oma.”
Eesti rahva muuseum
● Läks maksma 75 miljonit eurot.
● Muuseumis töötab 160 inimest, kellest 50 on tehnilised töötajad.
● Betooni kulus 45 000 m³.
● Välisfassaadil on 5000 m³ klaastahvleid.
● Hoone on 355 meetrit pikk, 71 meetrit lai.
● Muuseumis on pinda 34 000 m², sellest näitusi 6400 m², kogu avalik pind 14 000 m².
● Muuseumis on 250 kohaga konverentsi- ja kinosaal.
● Hoone projekteeris arhitektuuribüroo Dorell Ghotmeh Tane.
Kuidas minna ERMi?
● Pilet on mõistlik osta veebist. Selle võib välja trükkida või siis näidata mobiiliekraanilt koodi väravas lugerile.
● Pilet täiskasvanule 12, sooduspilet 8, perepilet 28 eurot. Pilet kehtib sama päeva õhtuni.
● Tulla tasub hommikul avamisajal, siis pole lasteekskursioonid ja muu rahvas veel päral. Tunglemist on vähem.
● Kui maja on uudistatud, mindagu ühte või kahte valitud näituseosa vaatama. Vaatamist on palju ning kui püüda kõik ühekorraga ära näha, ei näe ega koge lõpuks mitte midagi.
● Ühe korraga ei jõua midagi vaadata, planeerige Tartusse mitu retke järjest.
