Ivar Kaldasaun: päästjad peavad muutustega kaasas käima

Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun. Foto: Urmas Lauri

Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun ütles, et Läänemaa päästepealiku Andres Liiva koondamise otsust ei põhjustanud mitte ükski konkreetne vahejuhtum, vaid soovimatus muutustega kaasa minna.

Läänemaa päästepealik Andres Liiv ütles Lääne Elule („Läänemaa päästepealik saab ametist lahti”, LE, 26. mai), et temale tuli koondamisteade üllatusena. Miks selline otsus tehti?

Kui inimene on kümme aastat töötanud ühel ametipostil, on ta jäänud mugavustsooni. Ühiskond aga areneb, ühiskonna nõudmised riigiasutustele muutuvad ja kasvavad. Kui päästeala vaatame, mida tegime 20 aastat tagasi? Et tuleme kiiresti kohale, kustutame tuld ja päästame sündmuskohal.

Praegu on ootused hoopis teised. Iga tulekahju või muu sündmuse puhul on mõistetav, et me oleme juba hiljaks jäänud, sest me ei ole olnud õigel ajal kohal. Peame ikkagi jõudma igale sündmusele enne, kui see tekib. Peame suutma ennetada. See on näha ka meie tegevusest, meie päästekomandodel on ennetussõite juba rohkem kui sõite tulekahjule. Päästeala on selles võtmes ju kardinaalselt muutunud, me oleme tuld taga ajavast organisatsioonist muutunud õnnetusi ennetavaks organisatsiooniks. See paneb ka juhtidele hoopis teistsugused ootused ja kaasamisvajadused.

Päästeameti moto on, et me suudame reaalselt elu muuta ainult igaühe kaasabil. See tähendab, et me ei vaja väga head koostööd mitte ainult riigiasutustega, vaid ka vabatahtlike organisatsioonidega ja iga kodanikuga, ka eraettevõtjatega, st meil peab olema väga aktiivne, intensiivne kaasamine.

Nõudmised ja ootused meie juhtidele muutuvad ajas ja organisatsioonil tuleb ajaga kaasas käia ning ka inimestel tuleb selles protsessis aeg-ajalt muutuda. Ühelt poolt vastata neile nõudmistele ja teiselt poolt suuta iseendast anda maksimum. Andres [Liiv] on ju andnud väga suure panuse, alates Risti komando ülesehitamisest kuni kogu maakonnateenistuse arendamiseni. Reageerimise see pool on ju Läänemaal kõik väga hea.

Nii hea mees ta siiski ei olnud, et talle oleks pakutud päästealal mingit muud kohta?

Juhipositsioonilt lahkumine on keeruline. Koondamishüvitis on avalikus sektoris õnneks küllalt suur. Kui inimene end töötuna arvele võtab, on aastaks tagatud peaegu samaväärne sissetulek. Aasta aega saab rahulikult ringi vaadata, mõelda, ennast ümber häälestada, minna kuskile mujale tööle. Ma ei välista, et jätkame Andresega mingi aja pärast koostööd. Meie organisatsiooni ootused oma juhtidele, oma liikmetele on ajas muutunud ja uksed on neile avatud, kes tahavad nende muutustega kaasas käia.

Te rääkisite, et päästjad on muutunud ennetajaiks. Millist efekti see suunamuutus on andnud?

Kümme aastat tagasi hukkus Eestis tuleõnnetustes 167 inimest aastas, praegu umbes 40–50. Hukkunute arv on neli korda vähenenud. Mis saab veel parem tõestus olla, et ennetuspõhine lähenemine toimub? Nii suurt arenguhüpet pole ette näidata ühelgi teisel riigil.

Inimeste valmisolek on üha enam kasvanud, inimesed panustavad vabatahtlikesse organisatsioonidesse rohkem. Meil on praegu Eestis vabatahtlikke päästjaid rohkem kui riiklikke päästjaid. Igal vabatahtlikul päästjal on oma külas sõnumikandja roll ja ta aitab ohutussõnumit levitada. Mida rohkem suudame neid kaasata, nendega koostööd teha, seda tugevam on see võrgustik, et lõpptulemusena ei tekiks tulekahjusid või liiklusavariisid, veeõnnetusi, mis iganes. Ohutus algab suuresti peast ja mõtlemisest.

Kas selleks korraks on Läänemaal ümberkorraldused tehtud?

Läänemaal me praegu suuremaid muudatusi rohkem ei planeeri. Aga ega keegi siin pikka garantiid saa anda. Avalikkusele on teada, et riik tõmbab aastas protsendi jagu oma teenistujaid koomale. Milline ja millal on see mõju konkreetsele piirkonnale või asutusele, oleneb konkreetse ajaperioodi poliitilistest kokkulepetest ja lähenemisest. Et kus ja kui palju peetakse otstarbekaks kokkuhoidu saavutada.

Tänavune kärbe puudutas päästeala laiemalt. Pärnus ja Tallinnas ning ka teistes piirkondades koondati juhte või viidi nad madalamale spetsialisti ametikohale.

Läänemaal oli ennetustöötegija, kes koondati mõned aastad tagasi. Ühest küljest võtsite suuna ennetusele, teisalt tõmbasite ennetajatega koomale. Kas see on loogiline?

Asja mõte on tegelikult teine. Päästja oli vanasti see, kes kustutas, praegu aga see, kes teeb ennetustööd. Selleks, et päästja teeks ennetustööd, tuleb nende mõttemaailma kasvatada. See ongi nende põhitöö. Iga ärahoitud tulekahju on palju parem kui kustutatud tulekahju. Selleni jõudmine on paljuski ennetajate töö, kes päästjaid kasvatavad, nõustavad. Sellist maakondlikku ennetajat, nagu oli varasemail aastail, enam ei ole. See mudel on kadunud, meil ei ole enam üheski maakonnas ennetajat.

Hiiumaale siiski jäi?

Hiiumaal tegeleb Kalju Pihlamets kriisireguleerimisega, päästetöödega, ennetusega. Väikeses maakonnas on paratamatu, et töötajal on mitu funktsiooni. Kuna Hiiumaad on kauge ka kõrvalt toetada, on eristaatus jäänud. Mujal on nii, et endised maakondlikud ennetajad toetavad maakonnas päästeala teemapõhiselt, näiteks veeohutus. Praegu toimuvad õpilastele KEAT laagrid, nad viivad neid ellu. Meie põhitegevus on ennetus.

Komandode kallale ei minda?

Selle aasta kärbe käis puhtalt ametnike tasandil, komandosid see ei puudutanud. Aga kontor on nii õhukeseks lihvitud, et järgmiste aastate päästeala kärped puudutavad ka valvevahetuse töötajaid. Kontorist pole enam midagi võtta.

Kuidas kavatsete siis päästevõimekust tagada?

Selleks on mitmesuguseid võimalusi. Prioriteet on praegu elupäästevõime. Päästemeeskond läheb välja, seal on vähemalt kolm meest auto peal, hea oleks, kui neli meest. Lähevad, teevad kiire suitsusukelduse ja päästavad inimese põlevast korterist või majast. Kogu muu tegevus on teisejärguline. See, et vara kaitstakse, et hoone saaks kustutatud, need kahjud on juba kindlustuse kompenseeritavad. Millal peaks tulema välja paakauto või juurde tulema lisavarustusega auto, seda kõike on võimalik tagada ka koduse valve põhjal ja selle võrra saab suurte komandode koosseise vähendada. Optimeerimiseks on mitu varianti. Loomulikult eeldab see töökorralduse muutmist, eeldab tõhusat ennetustööd, et õnnetusi ei juhtuks.

Sel nädalal teatas siseministeerium, et päästjad saavad autosid juurde.

Eesti riik soetab Euroopa Liidu tõukefondi toel uusi põhi-, paak- ja konteinerautosid. Need jaotatakse üle riigi. Osa praegu kasutusel olevaid autosid paigutatakse ümber. Osa autosid läheb ka vabatahtlikele.

See on seni suurim päästeautode generatsiooni vahetus, juurde on tulemas umbes 80 uut päästeautot. Autod ei ole veel maakondade ja komandode vahel jagatud. Võib aga öelda, et kõigi Eesti riiklike päästekomandode varustatus muutub paremaks. Ka Läänemaa saab kindlasti autosid. Kui palju neist on päris uued, kui palju kasutatud, seda praegu ei tea.

Kuu aega on päike lõõsanud. Päästjail on praegu ilmselt ärev aeg?

On küll. Kuiv aeg teeb meid murelikuks, loodustulekahjude risk on suur. Eriti ärev on, kui ilm muutub, sest sellega kaasneb tavaliselt tuul ja äike. Tugev tuul saab metsatulekahjude korral tihtilugu saatuslikuks. Kõigil tuleb praegu olla tähelepanelik. Metsas olles tuleb olla ettevaatlik, et ei jätaks autot kuluheina peale käima, et ei viskaks suitsukoni maha. Sellel võivad olla tõsised tagajärjed.

Läänlased vaatavad Nõva ja Vihterpalu poole, sest seal on ju olnud siinse kandi suuremad metsatulekahjud, viimati aastal 2008. Kas selle aja jooksul on päästevõime suurenenud?

Meie metsakustutusvõime on sellest ajast tunduvalt paranenud. Mitte ainult teadmiste, vaid ka varustatuse poolest. Oleme juurde saanud väga võimsad pumbad. Eelmisel nädalal oli Saaremaal üleujutusõppus, kus olid pumbameeskonnad nii välismaalt kui ka Eestist. Samad pumbad, millega üleujutusel vett ära pumbatakse, pumpavad metsatulekahjude korral vett juurde. Logistika, konteinersüsteemid, millega varustus kohapeale tuuakse, laiali veetakse, kõik see on teinud väga suure arenguhüppe just selliste metsatulekahjude kogemustest lähtudes. Vihterpalu metsapõlenguil on väga suur panus Eesti metsakustutusvõime parendamisse. Seal on välja nuputatud ideid, mida praegu kasutame.

Lõpetuseks veel kord alguse juurde tagasi. Kas Andres Liiva koondamise ajendas mingi konkreetne sündmus, põhjus, miks see otsus tehti?

Ei! Ei olnud.