Ann Mari Anupõld: traditsioonid tänapäeval

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Nii kaua, kui on olemas olnud inimesed, on meie kõrval ka alati olnud loomad. Õieti olid loomad muidugi juba enne meid. Loomad on evolutsiooni jooksul inimese kõrval mänginud mitmesuguseid rolle. Nad on olnud jahikaaslased, kaitsjad, transpordivahendid või söök. Mõni ime siis, et ka palju traditsioone on loomadega seotud.

Toimingud, mis ehk tänapäeva ühiskonnas tunduvad kohati arusaamatud, lausa julmad, ja põhjustavad nii mõnelegi loomasõbrale magamata öid. Sageli jääbki meie arusaam neist üritustest vaid piltlikule tasemele. Me näeme seda. Verd. Võitlust. Surma. Me näeme seda ja võime selle kergel käel hukka mõista, sest meie endi söögilaud ei sõltu sellest.

Mis maailmas siis ikka tegelikult toimub?

Üks enim tuntud traditsioone on kindlasti Hispaania härjavõitlus ehk corrida. Me kõik oleme näinud pilte, kus uhkes riietuses toreerod astuvad suures ringis pulliga vastamisi kas oma jalgadel või hobusega. Ohtliku, adrenaliinirikka ja teatraalse vaatemängu lõpus surmatakse pull mõõgalöögiga otse südamesse. See on kunst, mida õpitakse aastaid, ja härjavõitleja ei ole mitte lihtsalt üks verejanuline loll, kes loomade peale lahti lastakse. Meie arusaamine kogu asjast peegeldub aga juba eestikeelses terminoloogias. Härjaga pole sel võitlusel nimelt mitte mingit pistmist.

Meedias samuti sageli kärarikast vastukaja leidev üritus on Fääri saarte grindadrap ehk traditsiooniline vaalapüük. Taas näete ehk silme ees esimese asjana peamiselt pilte. Suured verised merelained, hulk liikumatuid vaalakehi, inimesed kõhuni selle löga sees sumpamas. Kas olete aga endale teadvustanud, kui suur osa Fääri saartest on kaetud kiviklibuse pinnasega ning on seetõttu põllumajanduseks sobimatu? Ning et kriisiaegadel oli vahel laevaühendus teiste riikidega nii kehv, et merendus ja ka vaalapüük olid ainsad võimalused, kuidas saarte elanikud ära toita. Kas te kujutate ette, mitu inimest saab ühest vaalast söönuks?

Kui hakata internetis tuhnima, selgub lõpuks, et igal riigil on mingi loomaliigiga seotud traditsioonid, mis on tänu sotsiaalmeediale tänapäeval igaühele nähtavad. On olemas Inglismaa rebasejaht ja Lähis-Idas harrastatav buzkashi ehk surnud kitse lohistamise võistkonnamäng. Üks Belgia piirkond üllatab teatega, et seal on iga-aastane üritus, mille ajal süüakse elusaid kalakesi. Ühes Hispaania rannikuäärses külas hüpatakse paatidelt vette, üritades seejuures õhku riputatud hanelt pead otsast ära rebida, ja Aasias tegeldakse ka tänapäeval veel aktiivselt loomade ohverdamisega jumalatele.

Mitmed neist traditsioonidest olid omal ajal ellujäämiseks vajalikud ning kohati majanduslikult väga tähtsad. Tänapäeval on need tihtipeale taandunud emotsionaalsele tasemele ja seotud sooviga säilitada kultuuripärandit. Paljud neist on juba hääbumas või muutumas, kas siis rahvusvaheliste loomakaitsjate surve all või tulenevalt inimeste endi soovidest ja laiemast maailmavaatest.

Lõppkokkuvõttes oleme aga asja tihtilugu väga kiired hukka mõistma selle sisu, olemust ja tausta tõeliselt taipamata. Me lähtume sotsiaalmeedia infokillukestest ja laseme vihakõnedel end kaasa kiskuda. Kas mitte lihtsameelne usk ja kergekäeline hukkamõist pole ka omamoodi suured kuriteod? Ma ei ütle, et ma neid üritusi heaks kiidan, aga võin kindlalt öelda, et neid kontrollitakse tänapäeval juba nii intensiivselt, et loomade heaolu on neis tunduvalt paremini tagatud kui nii mõnegi inimese koduses loomapidamises.

Üks ajalooliselt oluline isik ütles kunagi, et esimene kivi visaku see, kellel pole ühtegi pattu hinge peal. Senikaua kui me ostame poest seda kõige odavamat lihaportsu, piimapakki või kanakoiba ja laseme oma põllumajandusel tasapisi, aga kindlalt hukka minna, oleme hoopis meie need kõige suuremad patused. Need ei ole mitte ainult paar üksikut emotsionaalsete traditsioonide pärast surnud looma, vaid need on sajad ja tuhanded loomad, keda peetakse kõige odavama lõpptoote nimel täiesti vastuvõetamatuis tingimustes. Kõriauguni sõnniku sees, pisikestes puurides ja suurte ravimikoguste all. Sest see on ainus viis, kuidas neis tingimustes vähemalt mõnigi loom ellu jääb.

Valige siis teinekord võimalus enda kohalikku tootjat toetada. Võimalikult sellist, kelle juures te olete ise käinud ja teate, kuidas ta oma loomi peab. Ärge pange silmi kinni meie oma riigi probleemide ees, et siis minna teisi kritiseerima. Tegelge ikka oma ninaesisega kõigepealt. Eks siis näis, mida me selle kõrvalt veel kõike jõuame päästa.