Kalle Muuli: haldusreformi grimassid

Haldusreform tuleb. Alles aasta tagasi oleks nende sõnade ütlejat ullikeseks peetud, aga nüüd ei kahtle selles vist enam keegi. Peaminister Taavi Rõivas andis esmaspäeval riigikogule üle valitsuses heaks kiidetud seaduseelnõu, mai lõpuks on see tõenäoliselt juba seadus.

Nüüd on skeptikuil uus mure – nad on juba ette kindlad, et haldusreform on kõige ebaõnnestunum reform Eesti ajaloos. Ajakirjanik Nils Niitra kirjutas eilses Postimehes: puudub analüüs, millised on kultuuriliselt ja geograafiliselt paremini sobituvad omavalitsused. Valdade ühinemine sõltub seetõttu isiklikest suhetest ja sümpaatiatest ning vaeseid ääremaid ei taha enda sekka keegi. Haldusreformi tulemuseks on Niitra arvates halduslik anarhia, sest tekivad mitmekümne tuhande elanikuga maakonnasuurused vallad ja ka viie tuhande elaniku piirimail kõlkuvad omavalitsused. Selle vältimiseks oleks tulnud kindlaks määrata ka omavalitsuse ülemsuurused ja ühendada vallad sundkorras.

Vabaerakonna esimees Andres Herkel väljendas hiljuti siinsamas Lääne Elus teistsugust muret: haldusreformiga ette nähtud võimalus moodustada suurtes valdades osavaldu on tühi mull, kogukonnad ei saa enam ise oma asju korraldada ja kohalik elu kängub.

Mõnes mõttes on Niitral ja Herkelil tuline õigus: ka pärast haldusreformi on kohalikud omavalitsused väga mitmesuguse suurusega, osavald on tõesti tühi mull (nagu ta on praegugi) ning ääremaa on suure tõenäosusega ka pärast haldusreformi ikka ääremaa. Aga haldusreformi eesmärk polegi mitte kõikide Eesti probleemide lahendamine. Eesmärk pole ka ühesuuruste omavalitsuste loomine.

Haldusreformi eesmärk on luua omavalitsused, millel on piisavalt võimekust – raha ja inimesi – oma ülesannete täitmiseks. Praegu elab Eesti suurimas omavalitsuses ligi pool miljonit inimest, väikseimais mõnisada. Pärast haldusreformi elab väikseimas vallas vähemalt 5000 inimest. Nii et kaos – kui kasutada Nils Niitra sõnu – mitte ei suurene, vaid väheneb kümneid kordi.

Tõesti, ka 5000 on väga vähe, kuid see on siiski seaduses ette nähtud miinimum ja eesmärgiks on seatud enam kui kaks korda suurem elanike arv. Mis saab neist, kelle elupaik uues suures vallas jääb vallamajast kümnete kilomeetrite kaugusele?

Aeg on aru saada, et igaüks peab oma elu ikka ise korraldama. Riik saab luua üksnes kõigile võrdse raami, aga sisu peab tulema inimestelt endilt. Tallinnas on linnaosi, kus käiakse üksnes magamas, aga on ka asumeid, kus elatakse. Seal on elanike ühingud – olgu näiteks Nõmme Heakorra Selts või Uue Maailma Selts – tihtilugu märksa tegusamad ja mõjukamad kui mõni ametlik halduskogu. Sama lugu on osavaldadega. Neid võib moodustada ka praegu, aga ilma ettevõtlike inimesteta on nad tühjad mullid ja jäävadki selleks, ükski seadus ei aita.

Maaelu tähtsaim üksus on küla ja tähtsaim inimene on külavanem. Kui inimesed tahavad lapsi sünnitada ja üheskoos midagi teha, siis küla elab, ja kui nad ei taha seda teha, siis sureb. Ääremaastumine on paraku paratamatu ja jätkub kahjuks mis tahes reformidest hoolimata, sest konkurents sunnib inimesi koonduma üha suuremaisse keskustesse.

Selge see, et nagu elus ikka, nii on ka haldusreformis tähtsad isiklikud sümpaatiad ja suhted. Nagu aga muuski elus, võivad isiklikud suhted tekitada ka mõnes volikogus kummalisi grimasse. Lääne Elu lugejad on kindlasti hästi kursis armutu võimuvõitlusega Ridala vallas. Valimistel rahva suure toetuse pälvinud vallajuhid on ilmselt just haldusreformist ajendatud poliitmängude tõttu löögi all. Samalaadseid heitlusi peetakse mitmel pool mujalgi. Aga need on demokraatia, mitte haldusreformi grimassid.

Sundliitmise korral toimuks samasugune võitlus Toompea tagatubades ja ilmselt hulga varjatumalt. Vabatahtliku ühinemise korral on see võitlus kohalikele inimestele märksa lähemal ja paremini nähtav ning see on kindlasti hea. 15. veebruaril 2017 asub valitsus sundliitmise teel vabatahtlike ühinemiste auke lappima ja pärast seda, 2017. aasta sügisel on sõna rahval, et kohalikel valimistel kõikide nende võitluste ja ühinemiste tulemusi hinnata.