Kalle Muuli: vähem on rohkem

Lõppeva nädala üks tähelepanuväärsemaid ajakirjandustekste ilmus anonüümselt Delfi rubriigis Noorte Hääl.

Ühe väikese maakooli tubli ja püüdlik 9. klassi õpilane kirjeldas seal oma argipäeva nii: 7 tundi koolis, 2 tundi trennis ja siis veel 3–4 tundi õppimist kodus. Kokku iga päev vähemalt 9–11 tundi koolitööd, samal ajal kui seadus piirab täiskasvanu tööpäeva 8 tunniga.

Mida selline koormus meie lastega teeb?

„Ma olen pidevalt stressis,” kurtis nimetu lugejakirja autor, „sest mulle läheb väga korda see, et mul oleksid head hinded, ma tahan lõpetada põhikooli kiituskirjaga, kõikide viitega. Aga mul on selline tunne, et see jääb vaid unistuseks, sest mul on jõud otsakorral. Ma ei saa kellelegi oma muret kurta, sest seadus lubab, midagi pole teha, pean lihtsalt ära kannatama.

See ei ole tühipaljas virisemine. Näen samasugust pilti iga päev oma kodus. Hommikul kella kaheksast pärastlõunal kella kolmeni on laps koolis ja kella kuuest-seitsmest õhtul kuni kümneni istub ta kodus õpikute taga. Kui käia veel mõnes huviringis või trennis, siis muuks kui magamiseks aega ei jäägi.

Loodritel on muidugi kergem. Aga me ei taha ju, et meie lapsed oleksid loodrid. Ja nad polegi. Eesti põhikoolid ja koolilapsed on maailma tipptasemel, kinnitavad rahvusvahelise PISA testi tulemused.

Kas selle hinnaks peab ilmtingimata olema laste stress, kurnatus, läbipõlemine?

Kuidagi peaks olema ju võimalik koolitööd korraldada nii, et väga häid tulemusi oleks võimalik saavutada ka normaalse tööpäevaga, olgu või täiskasvanuile ette nähtud 8 tunniga. Ehkki siis, kui laps tahab tööle minna, näiteks suvevaheajal jäätist müüma, ei luba seadus tal pooltki nii palju rügada kui koolis. Päristöö eest teda kaitstakse, koolikoormuse eest mitte.

PISA testid kinnitavad sedagi, et Eesti koolilaps pole mitte ainult keskmiselt tark, vaid ühtlasi kahjuks lihtsalt keskpärane. Vähe on tippe, vähe on loovust. Pakun üheks seletuseks: loovus eeldab vaba aega ja elurõõmu, aga just seda on meie lastel vähe.

Patt oleks laste ruineerimises süüdistada kooli ja õpetajaid. Nemad õpetavad seda, mida kästakse. Häda algab üleriigiliselt õppekavast, kuhu aineliidud ühe uusi asju sisse suruvad.

Kaks ja pool aastat tagasi üllatas haridusminister Jaak Aaviksoo uue õppeaasta alguses kooliperesid sellega, et lubas algatada ainekavade Augeiase tallide puhtaksrookimise, vähendamaks nende mahtu poole jagu.

„Õpetagem poole vähem, aga poole paremini!” kirjutas haridusminister Õpetajate Lehes. „Poole vähem tähendaks kõigi ainekavade mahu kahandamist poole võrra. Ilmselt oleks praktilisem mitte asuda uusi ainekavasid koostama, vaid jagada lihtsalt olemasolev kahte lehte: tähtis tuumik ja seda täiendav materjal. Poole paremini tähendaks materjali tugevat sidumist tegeliku elu ja praktiliste probleemidega.”

Paraku jäi Aaviksoo aeg üürikeseks. Poole aasta pärast tuli uus minister ja õilis ettevõtmine soikus.

Nüüd, kus valimised ja valitsusvahetused mõneks ajaks jälle möödas, oleks paras aeg see suurepärane idee uuesti üles korjata. Koolivõrgu korrastamine ja muud hariduseelarvele meelepärased teod on kindlasti samuti vajalikud, aga koolitöö vajab ka sisulist uuendamist. Haridusuuenduse üks sihte võiks olla, et õpilane õpib üldjuhul ainult koolis ja koolitundide ajal, mitte kodus puhkeajal. Nii nagu töödki tehakse üldjuhul ikka tööajal ja töökohas ning mitte üle kaheksa tunni päevas.

Mõistagi ei piisa laste ülekoormuse ja eriti just koduste õppetööde mahu oluliseks vähendamiseks õppekavade kärpimisest. Tähtis on ka see, kuidas ja milliste vahenditega õpetada. Ehk peenemas keeles metoodika, mis tuleb samuti värske pilguga üle vaadata.

Kui kellelegi tundub selline koolikorraldus utoopia, siis see utoopia asub meist kõigest 90 kilomeetri kaugusel. Soome uues õppekavas kodutööde mõistet ei tunta. Nii nagu ei tunta seda ka paljudes teistes arenenud riikides. Tulemustes pole suuremat vahet: ka Soome kooliharidus on maailma tipus. Ainult et aega kulub enam-vähem sama tulemuse saavutamiseks Soome lastel märksa vähem kui Eesti lastel.

Kalle Muuli

Riigikogu liige, IRL