Erkki Bahovski: Kogemus õpetab

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

erkki bahovski

Eston Kohver on kodus tagasi. See on praegu kõige tähtsam. Aga nagu ikka, on käivitunud spekulatsioonid. Olgu selleks siis küsimused, kas tegemist oli suurriikliku poliitikaga, kapo õnnestumise või ebaõnnestumisega, kelle võit oli Kohvri vahetamine Aleksei Dresseni vastu, mida arvata meediakärast ja nii edasi.

Mustrite ja seoste otsimine on paratamatu ja tihti vältimatu. Ohtlik on leida seoseid, mis ei vasta tegelikkusele, ja kukkuda niiviisi vandenõuteooriate lõksu. Samas on põhjuslikkuse ja korrapära avastamine oluline, sest see võib meid edasi viia ka tulevikust arusaamisel.

Niisiis, kas tohib pakkuda Kohvri juhtumi valguses välja ka ühe mustri, mis on oluline Eesti–Vene suhete mõistmiseks? Ja see muster on, et Eesti saab Venemaaga asjad korda ikka üksnes kahepoolselt, seda küll lääne toetusega, kuid läände kuulumine ei tähenda automaatselt suhete paranemist Venemaaga.

Peaaegu kõik olulised lepped, mis Eesti on Venemaaga saavutanud, põhinevad sellel mustril. Katsugem siis leida näiteid minu väite tõestuseks.

Juba 1991. aastal, kui Nõukogude eriväelased panid toime veretööd Vilniuses ja Riias, asus lääs aktiivsemalt Baltimaid toetama. Seni oli lääs olnud Baltimaadega väga ettevaatlik, sest kardeti Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi positsiooni kõigutamist, kui Baltimaid liiga tugevalt toetada. Ent läbirääkimisi Moskvaga iseseisvuse taastamiseks tuli pidada siiski Baltimail endil. 1991. aasta augustiputši ärevail päevil pidid Eesti liidrid ise pidama kõnelusi Nõukogude sõjaväelastega, et siin mitte jõudu ei kasutataks. Tuli ka taasiseseisvus.

Ehkki USA toonane president Bill Clinton avaldas Vene toonasele presidendile Boriss Jeltsinile 1994. aastal survet, et Venemaa viiks oma väed Eestist välja, leidis asi lõpliku lahenduse alles siis, kui Moskvasse sõitis Eesti toonane president Lennart Meri. Veel tema Moskva-visiidi algul leidis kohapeal kahtlejaid, kas Meril õnnestub Jeltsiniga kokkuleppele jõuda. Ometi lepe sündis.

2004. aastal, kui Eesti ühines nii NATOga kui ka Euroopa Liiduga, olid ootused Venemaa suhtes kõrged. Loodeti, et nendesse organisatsioonidesse kuulumine „automatiseerib” Eesti suhted Venemaaga ja ise ehk väga pingutama ei pea.

Esimesed märgid olidki paljutõotavad. Kui Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga, kadusid ka topelttollid, mille Venemaa oli kehtestanud 1995. aastal väidetavate inimõiguste rikkumiste pärast. Topelttollide kadumise aluseks oli Euroopa Liidu ja Vene partnerlus- ja koostööleping, mille järgi ei saanud Venemaal ELi liikmesriikidega topelttolle olla. See protsess oli küll peaaegu automaatne, ehkki Eesti tuletas topelttollide kadumise vajalikkust Brüsselile ka meelde.

2007. aasta pronksiöö rahutuste ja Venemaa survega pidi Eesti ikka esmajoones ise hakkama saama, ehkki nii Brüsseli kui ka Berliini toetus oli selgelt olemas. Ent korrarikkujate ja küberrünnakutega tegelesid Eesti ametkonnad.

Samal ajal oli Euroopa Liit selgelt mõista andnud, et piirilepete sõlmimine on ikkagi Eesti ja Venemaa omavaheline küsimus. Samas oli nurjunud Venemaa lootus, et sõlmimata piirilepped takistaksid kuidagi Eesti saamist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

Venemaa agressioon Ukraina vastu pani Euroopa Liidu küll ühisemalt tegutsema, kuid liikmesriikide eraldi küsimused Venemaaga jäid alles. Eestil olid nendeks nii Eston Kohvri juhtum kui ka piirilepete ratifitseerimise küsimus mõlema riigi parlamendis. Soome aga peab Venemaaga näiteks pidevalt rinda pistma laste õiguste või Fennovoima küsimuses.

Järelikult on oluline, et Eesti töötaks tihedalt oma lääneliitlastega, kuid ei minetaks samal ajal võimet ise Moskvaga suhelda. Eestil on ju Venemaa tundmises tihtipeale paremad eksperditeadmised kui lääneriikidel. Venemaa tundmise vajalikkust rõhutas ka intervjuus Eesti Päevalehele (30.09.2015) ka kapo peadirektori asetäitja Aleksander Toots.

„Peab tundma vene mentaliteeti ja valdama hästi, kui mitte suurepäraselt vene keelt. Vene keeles on ju väga palju nüansse, mida konteksti teadmata ei taju,“ ütles Toots. Just täpselt – säärasel tasemel ekspertiisi leiab lääneriikidest üha vähem ja paljud teevad Venemaa kohta järeldusi kas inglis- või oma emakeelse teabe põhjal.

Kohvri juhtumist hakatakse kindlasti järeldusi tegema ja sellest kogemusi omandama. Taasiseseisvunud Eestil on nüüd spioonide vahetamise kogemus – ehkki Eston Kohvrit ja Aleksei Dressenit võrdväärseina vaadelda oleks liialdus, sest üks tegi oma tööd ja teine reetis riiki – ja see on väärt kogemus. Poleks imestada, kui Eesti vastavad ametnikud käiksid oma kogemust jagamast lääneriikide vastavate ametnikega.

Eestil oli tegelikult juba varasemast ajast röövitud kodanike tagasisaamise kogemus olemas. Jutt käib 2011. aastal Liibanonist naasnud seitsmest jalgratturist. Röövimise asjaolud ja taust olid teistsugused kui Kohvril, kuid oluline oleks ehk mõista, et Eestil oli keerukate läbirääkimiste kogemus. Ja need peeti salaja – mõttekoht neile, kes hüüdsid Wikileaksi skandaali ajal suure hurraa ja arvasid, et kogu diplomaatia võiks edaspidi olla kõigile näha. Kui see oleks nii, kas oleksime kodus näinud seitset jalgratturit ja Eston Kohvrit?

Niisiis on Eesti taas saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks. Experientia docet ehk kogemus õpetab, ütlesid juba vanad roomlased. Mida rohkem kogemusi, seda võimekam ja tublim on ka meie diplomaatia.

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimetaja

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Valge Daam
9 aastat tagasi

1 “töödeldud” Kohver, keda polnud Venemaale enam vaja, on diplomaatia suursaavutus? Millal Indias olevate Eesti kodanike eest “võitlema hakatakse”… ???