INTERVJUU. Mati Kaal: Loomaaiad on kui kindlustuskompaniid

Mati Kaalu suurim eesmärk ja unistus on ehitada jääkarudele uus maja. Foto: Arvo Tarmula.

Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal pidas 8. jaanuaril keskkonnaameti Haapsalu kontori saalis ettekande „Loomaaiad ja elurikkus”.

Enne ettekannet andis ta Lääne Elule pika intervjuu, milles rääkis, mis muudab Tallinna loomaaia eriliseks, mis on järgmine suur elluviimist ootav projekt ning kui kaua ta kavatseb direktoriametis jätkata.

Mati Kaal, kuidas tekkis Teie loodushuvi?

Sellega on lihtsalt nii, et see viga on sünniviga. See on lapsest peale olnud. Minu tädi oli kirjanik. Kui olin kolmeaastane, kirjutas ta oma taskuraamatusse, et see laps tunneb maja ümber taimi rohkem kui keskmine täiskasvanu.

Millised suuremad ettevõtmised on Teil praegu loomaaias käsil?

Me sõltume sellest, mida otsustavad poliitikud, sest oleme Tallinna linna eelarvel. Ise katame kolmandiku oma tegelikest kuludest ning kaks kolmandikku tuleb linna eelarvest ja mujalt.

Paraku tekitab lapsik kemplemine Tallinna linna ja riigi vahel meile ka probleeme. Kui saadakse aru, et allume Tallinna linnavalitsusele, siis öeldakse „Oi, ei me ei saa…”. Selles mõttes on kahju.

Kui raha poleks küsimus, mis oleks siis üks asi, mille loomaaias kindlasti ära teeksite?

See, mis on meil praegu kõige aktuaalsem ja milleks me raha kõige rohkem igatseme ja otsime, on jääkarude ekspositsioon. Selle projekti tegime annetuste rahast. Rahvas on selle tarvis annetanud juba 90 000 eurot.

Kaks kolmandikku sellest on pärast projekti tegemist veel järel. Kui ehituseks läheb, on võimalik sellega midagi teha. Vaatame igatsusega ja mõtleme, et ehk järgmisest Euroopa raha meetmest on võimalik midagi saada. Kalkulatsiooni järgi on selle ekspositsiooni maksumus 3 miljonit.

32 aastat tagasi kolisime loomaaiaga ju vanadesse Vene sõjaväe ladudesse. Algul oli plaan, et 10–15 aastaga ehitatakse loomaaed valmis, aga paraku on sedasi, et pärast Moskva olümpiamänge oli Nõukogude Liidus 10 aastat keelatud kultuuriasutusi ehitada.

Siis tuli Eesti vabariik ja sellal oli alguses ka akuutsemaid asju, millega tegelda. Sel aastatuhandel oleme natuke ka tänapäevasemaid asju ehitanud, aga paljud elukad on pidanud siiamaani olema vanades, ajutistes ehitistes, mis neist sõjaväeladudest sai tehtud. Tänapäeva tehnoloogia ja tõekspidamised on arenenud nii, et isegi need asjad, mis 30 aastat tagasi tundusid suured ja ägedad, on nüüd kehvad.

Kui me lähiaastail ei saa jääkarude ekspositsiooni ehitatud, võivad rahvusvahelised organisatsioonid tulla ja nõuda, et me oma jääkarud hoopis ära annaksime. Ütlevad, et need tingimused ei vasta tänapäeva tõekspidamistele.

Ometi on meil väga hea geneetiline liin, sest nõukogude aja lõpus käis minu asetäitja Franz Josephi maal ja püüdis jääkarupoja. Praegu on meil selle karu tütar ja tütretütar. See liin on maailma tehistingimustes elavail jääkarudel täiesti uus liin.

Eks seegi õhutaks tõenäoliselt neid organisatsioone jääkarusid meie käest ära võtma. Tahaks, et jääkarud ikka meile jäävad, aga see eeldab, et peame lähiaastail kuskilt 3 miljonit saama.

Milline uus jääkarude hoone välja näeks?

Kaks suurt basseiniga aedikut ja kolmas ilma basseinita aedik.

Basseinides on kokku 3000 m³ vett, mis peab kaks korda ööpäevas filtritest läbi käima, ja jääkarusid saab läbi klaasi näha ka vee all tegutsemas. Nii nagu tänapäeval asju tehakse. Kalliks teebki selle asja tehniline süsteem: pumbad, filtrid jm.

Jääkarud ootavad oma uue kodu jaoks 3 miljonit eurot. Foto: Stanislav Moshkov/Õhtuleht.

Mullu avati loomaaias uus, 4,7 miljonit eurot maksnud loodushariduskeskus. Kuidas see teoks sai?

See oli meil alati kavas olnud, aga me ei kujutanud ette, et see õnnestub nüüd valmis ehitada. Kui panime oma ehitiste plaani ritta, siis kõigepealt vaatasime, et loomad saaksid uued hooned.

Näiteks jääkarud ja Amuuri tiigrid, kes on väga kehvades tingimustes. Kui need kaks liiki saavad paremaisse tingimustesse, saame jälle ühe sõjaväelao n-ö buldooseri ette panna. Loodushariduskeskuse hoone oli pingereas võib-olla 6.–7. Tuli aga Euroopa raha meede, mis oli ette nähtud loodushariduse taristu rajamiseks.

4–5 aastat tagasi tegid kultuuriministeerium ja arhitektide liit ideekonkursi Õismäe-poolse läänevärava kompleksi tarbeks. Meil oli selle konkursi võidutöö. Teistel oli ainult idee. Nii kui see meede tuli, saime panna selle projekti lauale ja öelda, et just see on see, mida tahame teha. Pärast selgus, et täies mahus ei jätkuks selleks ka Euroopa raha, ja me lõikasime osa sealt välja.

Euroopa mõistes ei olnud see niikuinii abikõlblik, sest oli seotud toitlustusega. Sedasi saime raha. Kui raha on, ehitatakse tänapäeval ju kiiresti. Ülemöödunud aasta 8. märtsil sai ehitaja ehitusplatsi kätte ja möödunud aasta 1. juulil lõigati linti – maja oli valmis.

Kuidas näeb välja loomaaia loodushariduskeskuse koostöö koolidega?

Selle koostööga on esialgu natuke probleeme. Kui koolidega rääkida, ütlevad nad, et neil oleks seda jubedasti tarvis, aga et seda on raske korraldada. Esiteks ei ole neil raha, et lastega sinna tulla, tunniplaani on raske ümber teha jne.

Mõned nn eliitkoolid käisid juba enne ja kasutavad seda võimalust täie auruga ka nüüd. Üritamegi võib-olla mõnda aega teha nendega pilootprojekti, mida teistele koolidele siis välja käia ja näidata, kuidas saab.

Selle maja idee on, et pärastlõunal ja puhkepäeviti saavad seal käia õpilaste huviringid ja hommikupoolikuti on võimalik teha tööd kooliklassidega. Peale õppeklasside on meil ka 149 kohaga auditoorium, kus saab natuke suuremaid asju ette võtta. Esimese poole aastaga ei ole asi jõudnud tippmahus veel käima minna, aga paistab, et on huvi ja järk-järgult hakkab minema.

Seal on õppetööks mitu varianti. Kas nad võtavad meie materjalid ja teevad oma õpetajaga midagi või võtavad appi mõne meie inimese. Üks asi on, kui õpilased kuulevad, teine on see, kui nad saavad samal ajal näha ja võib-olla ka käega midagi katsuda.

Nii jääb kuuldu kindlasti palju kiiremini ja kergemini meelde. Saksamaal, Taanis ja Hollandis on [õppeprogrammis] nii mõnedki teemad, mis on riiklikult ette nähtud ellu viia mõnes loomaaias. Eestis on selleni veel arenguruumi.

Mis on selle aasta paar suuremat eesmärki?

Loomaaial on neli peamist tegevussuunda: loodusharidus, loomade uurimine, hääbuvate liikide ja asurkondade päästmine tehistingimustes paljundamise kaudu ja ka linnastuvale inimesele looduslähedases keskkonnas puhkevõimaluse pakkumine.

Sakslased on uurinud ja selgub, et inimese töövõime taastub ainuüksi looduslähedases keskkonnas viibimisega kuus korda kiiremini kui igasugustes peentes jõusaalides ja muudes kohtades.

Loomade paljunemisega on nii, et suuremail loomadel see päris igal aastal ei käi. Meil on praegu võtmeliik Amuuri leopard. Möödunud aastal sündisid leopardil kutsikad, kes jäävad sügiseni emaga kokku, nagu on ka looduses.

Habekotka paljundamisega oleme vaeva näinud. Nad hakkavad väga varakult pesitsema, sest looduses on poegade üleskasvatamine siis, kui toiduküllus on kõige suurem.

Kuna habekotkad on raipetoidulised, siis on neil see ajal, mil mägedes hakkab lume alt välja sulama talvel hukkunud loomi. Meie mõistes on see suhteliselt vara. Mõnel aastal tuleb siin mõni totakas külmalaine või suur lumetuisk, mis rikub tulemuse ära.

Nüüd hoiame hinge kinni, kas sel aastal läheb õnneks. Loomadega on tihtipeale nii, et kui üks aasta läheb luhta, siis on terve aasta vahelt kadunud ja uuesti saab üritada alles järgmisel aastal.

Kui suur on loomaaedade roll väljasuremisohus liikide päästmisel?

Seda on väga keeruline mõõta. On terve hulk elukaid, kes on olemas, sest loomaaiad on neid päästnud. Peame sisuliselt toimima nagu kindlustuskompanii: loomaaiad peavad ja paljundavad loomi tehistingimustes.

Selleks et blokeerida loomakaubandust, ei müü ega osta loomaaiad loomi, vaid annavad tasuta. Kui keegi ei osta, ei ole diileril võimalik ka müüa.

Olete loomaaias aastast 1968. Mis on paar asja, mis on loomaaianduses selle ajaga võrreldes kõige enam muutunud?

Kui ma alustasin, siis oli see, et loomaaiad müüsid ja ostsid loomi. See hakkas muutuma järk-järgult ja Venemaal müüakse osaliselt praeguseni. 1980. aasta paiku see muudatus tuli, aga see ei olnud nii, et ühel päeval järsku kõik loobusid.

Suuremad ja rikkamad näitasid kõigepealt eeskuju ja loomaaedade organisatsioonid, mille liikmed oleme, võtsid seisukoha, et seda äri tuleb blokeerida. Loomaäri oli ju suuruselt peaaegu narko- ja relvaäri vahepeal.

Tehnoloogia on muidugi palju arenenud. Lääne kolleegid ütlevad, et nad plaanivad kõik oma objektid mitte pikemalt kui 20 aastaks, sest selle ajaga tehnoloogia areneb ja need objektid oleks vaja niikuinii ümber ehitada. Meie õnnetus on, et raha on nii vähe, et me ei saa saja aastaga esimest ringi tehtud.

Mis on liigid, kes muudavad Tallinna loomaaia eriliseks?

Meil on maailma kõige parem kollektsioon kaljukitsi ja uluklambaid. Mitte kuskil maailmas ei ole loomaaias neid nii palju ja nii suures valikus. Teisel kohal on USAs Californias asuv San Diego loomaaed, mille eelarve on Helsingi linna eelarve suurune.

Kuidas sai Tallinna loomaaed endale nii hea kaljukitsede kollektsiooni?

Igal asjal on oma põhjus, mis esimesel pilgul võib olla isegi kõrvaline. Vana loomaaed oli Lasnamäe veeru peal. Loomaaed oli ise pisike, umbes 3 hektarit, ja sellest oli kolmandik klindinõlv. Otsisime siis liike, keda oleks võimalik seal pidada. Sedasi tekkis kollektsioon.

Kui kolisime 32 aastat tagasi uue platsi peale, oli see puhas lauskmaa ja kohati soo. Esialgu tegime ajutised aedikud ja vaatasime, et miski oli imelik, sest loomad käitusid, justkui oleksid nad haiged.

Ühes aedikus olid aga normaalsed. Siis me tabasime ära, et sinna olid ehitajad jätnud suure kivihunniku. Selgus, et karjajuhil on käitumuslikult tarvis, et ta saaks oma karjale ülevalt alla vaadata. Kui tegime igasse aeda sellise hunniku, muutusid loomad normaalseks.

Alpinaariumi tarbeks, mis meil on praegu 7 hektari suurune ehk kaks ja pool korda suurem kui vana loomaaed tervenisti oli, vedasime 20 aastat inertseid ehitusjäätmeid. Algul vajusid need sinna sohu niimoodi ära, et neid polnud nähagi, siis hakkasid peale jääma ja praeguse kõige suurema mäe põhjas on Pärnu maantee vana viadukti materjal.

Kui olime 20 aastat sinna täidet vedanud, katsime selle pinnasega ning tegime aedikud ja majakesed ümber. Nüüd tulevad erialainimesed ja ütlevad, et neil polegi tahtmist muid liike vaadata, sest neid nad näevad koduski. Nad tahavad vaadata just alpinaariumis kaljukitsi ja uluklambaid.

Kas loomaaias on mõni liik, mis on isiklikult eriti sümpaatne?

Minule on seda olnud Amuuri leopard ja habekotkas. Aga üldiselt on põnevad elukad nad kõik. Oleme maailmas kuulsad ka Euroopa naaritsa projektiga. Sellega hakkasime tegelema viimasel hetkel. Omal ajal tegelesin loomaaia kõrvalt üsna palju suurte kiskjate karu, hundi ja ilvesega ja käisin palju metsas. Kohapeal metsa- ja jahimeestega rääkides jõudis mulle kohale, et Euroopa naaritsa asi käib hirmsa kolinaga alla.

Amuuri leopard on üks Mati Kaalu lemmikutest. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht.

Kui palju on praegu mahti metsikus looduses loomi vaadelda?

Väga palju ei ole. Viimased paarkümmend aastat on olnud vähem aega. Kui Eesti aeg algas, oli selline ülemineku situatsioon, kus oli küsimus, kas loomaaed suudab üldse alles jääda.

Viimastel aastatel olen saanud puhkuste ajal käia Aafrikas. Lähen kahe nädala pärast jälle. Oma palgaga ei suudaks ma selliseid reise teha, aga oma lõugadega teenin ma selle välja. Minule makstakse sõit kinni ja teen eesti keeles rühmale giiditööd.

Kuhu Aafrikas lähete?

Tansaaniasse. See on mul nüüd kolmas kord sinna minna ja novembris lähen jälle.

Mis on seal käies üllatanud?

Ega see olegi üllatav, aga kui sa seda asja ikka ise koged… Serengeti ökosüsteem on peaaegu ainus siiani säilinud hiidränne, mis maailmas alles on. Seal on ikkagi miljon looma, kes teevad vihma kannul aastaga 400–500 km pikkuse ringi.

See on elamus, kui saad vaadata saja meetri pealt, kuidas selline loomade mass liigub ja toimetab. Tead küll, et selline asi on olemas, aga kui sa näed ja tunnetad, on see midagi muud.

Kui palju on loomaaia direktori töös kokkupuudet loomadega ja kui palju on bürokraatlikku asjaajamist?

See ongi mulle alati olnud kõige keerulisem, sest tahaksin palju rohkem otseselt loomadega tegelda.

Aeg, mil olin 7 aastat direktori asetäitja, oli palju parem aeg, sest sain loomadega tegelda. Direktor tegeles bürokraatiaga. Kui minu eelkäija Karoly Stern infarkti tõttu suri, kaalusin neid asju nii- ja naapidi.

Lõpuks otsustasin, et vähemasti on siis teistel võimalik normaalselt midagi teha, kui direktor olen mina. Muidu pannakse järsku sinna, nagu väga tihti juhtub, mitte looduseriala inimene, vaid keegi, kes on erialalt ülemus. Olin siis nõus selle koha vastu võtma.

Olin muidugi ka natuke naiivne, sest lootsin, et bürokraatiat saab rohkem jagada. Enamasti kipub ikka olema sedasi, et kui see on sinu formaalne kohustus, tegelevad teised rohkem sellega, mis on huvitavam, ja bürokraatia jääb suuresti direktori selga.

Olete paaril korral maininud, et plaanite direktoriameti maha panna ja siis ümber mõelnud. Miks?

Ajakirjandus on siin natuke vahtu üles löönud. See oli millalgi üle-eelmise aasta lõpus, kui ühe intervjuu ajal Tallinna televisioonis küsis reporter minult: „Kas te ära ei väsi? Juba 45 aastat loomaaias oldud.”

Ma ütlesin, et eks ma tasapisi hakka väsima, aga tahaks vähemalt loomaaia 75 aasta juubeli ära pidada, selle uue loodushariduskeskuse maja valmis ehitada ja siis võib ju vaadata. Järgmisel hommikul lendasid mulle peale ajakirjanikud lehtedest. Küsiti „Hakkate loobuma?” jne. Ütlesin siis, et ei tea.

Nüüd oli nii, et kui möödunud aastal loomaaia juubel läbi sai, helistas mõni lehetoimetus ja küsis: „Mul arvuti ütles, et lähete pensionile. Mis päev teil see viimane tööpäev on?” Ühesõnaga kõik see ühest lausest, et küll ma millalgi pean ameti maha panema, sest saan ju poole aasta pärast 69. Teised [loomaaiatöötajad] hakkasid mulle ütlema: kui sul vähegi jaksu on, ära nüüd kiirusta selle asjaga, sest jumal teab, keda asemele pannakse.

Kui tervist on ja linnavalitsus sulge sappa ei pane, oleksin ma veel. Paari aasta jooksul on tulemas igasuguseid loomaaiaga seotud tähtpäevi ja eks ma vaata, kuidas tervis vastu peab.

Olen psüühiliselt valmis, et võin pensionile jääda, aga kui lastakse olla ja tervis kannatab, siis toksin edasi. Kui tekib mõni kaalukas variant, et saab selle juhtoinaameti kellelegi üle anda, siis loodan, et mul lastakse loomaaia lasteringides ja kooliklassidele lõugadega [kauemgi] edasi teenida.

Möödunud aastal oli Tallinna loomaaias umbes 350 000 külastust. Kas see on hea tulemus?

See oli suhteliselt hea aasta. Rekordaasta oli ülemöödunud aastal, mil meil oli 360 000 külastust. Põhitegija on meil ilm.

Eelmisel aastal oli juuni külm kui koeralaut, juuli oli nii kuum, et inimesed läksid kõik randa, ja augustis ei olnud Eestis ühtegi päeva, mil kusagil poleks sadanud. Isegi kui Tallinnas ei sadanud, ei tulnud inimene kodunt välja, sest kui tal kodus sajab, siis ta arvab, et loomaaias sajab ka. Kui mõelda, kui kehv oli ilm, on see 350 000 väga hästi.

Elevandid, kes lasevad liugu

Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul võib peale parasvöötme ja polaaralade loomade näha talvel õues ka soojemate maade asukaid. Näiteks elevandid käivad õues kuni -5kraadise temperatuuriga. Kui kraadiklaas sellest allapoole näitab, hakkab külm juba kimbutama londiliste suuri kõrvu.

„Elevandid lustivad ja lasevad jää peal liugu. Elevant võtab hoogu ja viuhh! Seda on nii kihvt vaadata,” kirjeldab Kaal. Kaalu sõnul on huvitav tõsisasi, et need Aafrika elevandid, kes elavad Lõuna-Aafrikas, näevad keskeltläbi korra 20 aasta jooksul lund ka oma looduslikus kodus.

 „Igal aastaajal, iga ilmaga, igal kellaajal on loomad erinevad,” ütles Kaal. Tema sõnul on paljudel loomadel praegu seljas talvekarv, mis on ilusamgi kui suvine kasukas. Näiteks on see nii Amuuri leopardi ja lumeleopardiga.

„Loomi pildistatakse enamasti siis, kui nad on ilusamad. Inimesed, kes pole looduses neid loomi näinud, küsivad suvel, miks meie loomad rääbakad välja näevad. Pildil on aga talvekarv,” märkis Kaal.

„Tasub tulla ja vaadata. Kultuureuroopas käiakse loomaaias keskeltläbi kolm korda aastas ja mitte ainult lastega. Anekdoot räägib eestlastest aga, et nad käivad loomaaias kolm korda elus: kui nad ise lapsed on, kui neil lapsed on ja kui minnakse lastelastega,” lausus Kaal.