Alles siis, kui oleme ära näinud lumikellukesed, ümaralehised alpikannid, lumekupud, Amuuri adoonised, võrkiirised ja sinililled, on lõpuks ka krookuste kord. Krookusi on õigupoolest palju liike, neid on kevadisi ja sügisesi, suurema- ja väiksemaõielisi. Kevadel õitsevail krookustel ilmuvad lehed koos õitsemisega, sügisel õitsevail on nii ja naa – kas sügisel koos õitsemisega või järgmisel kevadel ilma õiteta.
Igatahes teab ja tunneb rahvas enamasti just neid kevadel õitsevaid krookusi, sest sügisel õitsevaid liike ongi palju vähem ning need ei ole ka aedades väga levinud. Need, mida rahvasuu ekslikult sügiskrookusteks peab, on üheksal juhul kümnest hoopis harilikud sügislilled, hoopis teine liik. Kuid aiailu on muidugi mõlemast ja üks ei ole halvem teisest.
Krookused on pärit Iraanist ja Vahemere maadest, kuid selle paljud liigid on osutunud ka meie talvekliimas tõelisteks ellujääjateks. Peaaegu kõik kaubanduses ja aedades levivad krookused on külmakindlad ega karda m
