Sel kevadel korraldab keskkonnaamet (KKA) viimast korda hanke kõigi Eestis teada Sosnovski ja hiid-karuputke kolooniate tõrjumiseks. Järgmisest aastast hakkab tõrjumiskohustus üle minema maaomanikele.
Seda, et riik teeks Sosnovski ja hiid-karuputke tõrjumisel raskema töö ning edasi jätkaksid maaomanikud, on KKA loodushoiutööde büroo juhataja Eike Tammekännu sõnul varemgi räägitud. „Riigihange ei ole kõige parem viis toimetada nende kolooniatega, kus on alles jäänud viimased üksikud taimed,” ütles ta.
Nii on KKA-l järgmisel aastal kavas anda tööjärg üle neile maaomanikele, kelle maadel on seda tööd pikalt tehtud. „Väikesed ja lihtsalt tõrjutavad kohad. Nimekirja meil veel ei ole,” ütles Tammekänd.
Mõned omavalitsused – Tallinna linn ja Rae vald ning mõne aasta eest ka Muhu vald – on tõrjet ka seni ise teinud. „Nagu mõned eraomanikudki,” lisas Tammkänd.
Riik eraomanikku ei toeta
KKA on muutusest teada andnud omavalitsustele, kelle maadel on võõrputkede kolooniaid. „Tagasisidet eriti ei ole, kui mõned täpsustavad küsimused välja arvata,” ütles Tammekänd.
Ta rääkis, et enamik Sosnovski ja hiid-karuputke kolooniaid on nii Läänemaal kui ka Eestis tervikuna eramaadel. „Riigimaadelgi on neid rohkem kui omavalitsuse maadel, nii et riik jääb tõrjega tegelema nagunii,” lisas ta.
„Seni kujunes riigihankes keskmiseks tõrje hinnaks 180 eurot hektari kohta. See sisaldab kaevamist, herbitsiide, tõrjet raskesti kättesaadavates kohtades ja väikeste kolooniate tõrjet,” ütles Tammekänd.
Tammekännu sõnul on omavalitsustel, asutustel ja MTÜdel võimalik putketõrjeks keskkonnainvesteeringute keskusest (KIK) raha küsida. Eraomaniku toetamiseks ühtki moodust pole, aga Tammekännu sõnul kliimaministeeriumis seda siiski arutatakse.
Tõrjetöö on mahukas
Maaomanik Urmas Tooming, kelle maadel Liivi jõe ääres on ka võõrputked kasvanud, peab mugavamaks olukorda, kui riik ise invasiivset võõrliiki tõrjub. „Omanikul pole ju vahendeid ega kemikaale,” ütles ta.
Tooming arvas siiski, et omanikuna saab ta sellega ilmselt hakkama. „Ettevõtted, kes neid töid riigile on teinud, jäävad ju alles. Palju seda putke ikka olla saab. Varem oli terve jõekallas täis, viimati nägin ainult mõnda taime,” rääkis ta.
Ka Läänemaa suurima maaomaniku Kulno Rehkalti maal kasvavad hiidputked. Ise on ta samuti riigi tellimusel putketõrjet teinud. „Esimesel aastal ei tõrjunud, aga 2006. aastast vist umbes 2010. aastani ja sealt edasi vahelduvalt. Siis, kui endal muud tööd on olnud,” rääkis Rehkalt.
„See on ikkagi mahukas töö. Kõigepealt üles otsida, siis hävitada, siis kontrollida, siis uuesti kontrollida, et ega mõni pole kasvama hakanud. Siis tuleb töö vastuvõtja ja kontrollib omakorda,” kirjeldas Rehkalt.
Rehkalti arvates oleks putkede tõrjumise kohustuse kohe alguses vähemalt mingis ulatuses pidanud panema ka maaomanikule. „Kui on maa ja õigused, on ka vastutus. Inimesed vahel ei teagi, mis neil maa peal kasvab. Kuid omanikul peaks samuti õigusi rohkem olema,” ütles ta.
Aastas sada hektarit uusi taimi
„Küsimus on funktsioonides, mida KKA on endale kokku ahnitsenud. Praegu on nii, et ühe putke leidmisel antakse sellest KKA-le teada, sealt tuleb ametnik kalli GPS-seadmega ja putkest saab punkt kaardil, mida imetleda. Siis tuleb riigihange ja pärast läheb tõrjuja putke otsima. See aga kogu aeg kasvab. Minu arusaamist mööda pidanuks esimene leidja või vähemalt esimene ametnik suutma ühe putke välja kaevata küll, oleks asi korras olnud,” rääkis Rehkalt.
„Vaatasin paar suve tagasi Kanamal Harutee juures, kuidas üks putk kasvas ja õitses. Ei usu, et kogu aja jooksul ühtegi KKA tegelast sealt mööda ei sõitnud. Lõpuks läks hing täis, võtsin labida ja korraldasin selle asja ära – kaks minutit,” kirjeldas ta. „Kolooniatega on asi keerulisem.”
Rehkalt tunnistas, et võrreldes tõrje algusajaga on asjad kõvasti paranenud. „Kindlasti on putke nüüd vähem. Meil räägitakse talupojatarkusest – aga minu meelest on meil peremehetarkust vaja. Kes tahab olla peremees, teab ka, mis ta maa peal kasvab. Ja vastutab selle eest,” sõnas ta.
KKA loodushoiutööde büroo vanemspetsialist Ilona Lepik ütles, et KKA-le teatatakse ikkagi üha uutest võõrputkede kolooniatest. Aastas tuleb teateid putkedest umbes sajal hektaril.
„See ongi omamoodi kurb: meil ei ole justkui näidata oma töö tulemusi, kuigi oleme seda riiklikult nii kaua tõrjunud. Sosnovski ja hiid-karuputke kasvukohtade pindala ei ole sellisel määral vähenenud,” ütles Lepik.
Tammekännu sõnul on Eestis teada 800 hektarit hävinud putkekolooniaid. „Iga tõrjutud koht, mis uusi seemneid ei tooda, vähendab ju levikut,” ütles ta.
Pesitsevad juba aastakümneid
Läänemaa suuremad Sosnovski hiid-karuputke kolooniad on Liivi lähistel ja Martna ümbruses. „Ilmselt ajast, mil seda püüti kasvatada põllumajanduses loomasöödaks. Ta ei levi oma kasvukohast kaugele, aga kui üksik seeme kuhugi satub, tuleb sellest taim, mis annab omakorda seemneid ja tekib uus koloonia. Sosnovski ja hiid-karuputke seemned on väga pikalt elujõulised, nii tuleb neid ühes ja samas kohas aastaid tõrjuda,” rääkis Lepik.
„Võõraste karuputkede kasvatamine silotaimeks algas 1950.–1960. aastatel ja teda külvati kohati veel 1980ndatel. See on põhjus, miks need siin laialt levisid. Kui põllumajandus lõpetas karuputke kasvatamise, siis kaotasid kündmine ja herbitsiidid taime põldudelt, kuid põlluservadele ja kraavidesse jäi see alles,” selgitas Tammekänd.
Lepiku sõnul püüti teda putkesid kasutada meetaimena ning lautade või tootmishoonete lähedal rämpsu ja sodihunnikute varjamiseks. „Et katab hästi ära ja siis ei paista sodi välja,” rääkis ta.
„Metsadesse on võõr-karuputki levitanud ka metsaraie. Või on see loonud putkede jaoks soodsad tingimused. Rasketehnika maaparandusel lõhub pinnast ja teeb selle neile sobivaks,” ütles Tammekänd. Ta lisas, et mööda Liivi jõge on putk levinud veega allavoolu ja sattunud üleujutustega luhtadele.
Võõr-karuputki saab tõrjuda keemiliselt. „Selleks on aga vaja herbitsiidi, mis pole tavakasutuses. Niisuguse ostmiseks on vaja professionaali taimekaitsetunnistust,” ütles Tammekänd.
Putke saab ka välja kaevata. „Putkel on sammasjuur, kui see läbi lõigata, kasvatab uue. Seega peaks kaevama vähemalt labida sügavuselt,“ rääkis Lepik. Ta ütles, et niitmine enne õitsemist karuputke ei hävita, aga hoiab tagasi. Samuti hoiavad seda vaos veised karjamaal, süües noori lehti.
Kõigis teistes Euroopa riikides on Sosnovski ja hiid-karuputke tõrje olnud alati maaomaniku kohus.
„Praegu tõrjub riik putke enam kui 2400 hektaril. Kunagi tehtud analüüs väitis, et kui tõrjet poleks alustatud, oleks mõne aasta eest taimed levinud juba enam kui 7000 hektarile. Lätis on neid 10 000 hektaril,” rääkis Tammekänd.
Võõrputked
- Sosnovski ja hiid-karuputk on mitmeaastane taim. Kui korjata ära õisikud, millele on seemned külge tekkinud, siis taim hävib ega ei levi. Seemneid ei või maha visata, ka mitte noori, sest need on järelvalmivad. Kui õisikud ära lõigata, kasvatab taim uued õisikud.
- Üks taim toodab tuhandeid seemneid, aga on pigem lähilevija. Koloonias kasvamine putkedele sobib. Nad ei lase maapinnale valgust ja seal ei idane teisi taimi.
- Putki ei tohi põletades tõrjuda, sest kulu põletamine on keelatud. Sellest pole ka abi, sest seemned maapinnal ja ülemises mullakihis võivad põleda, aga juurikas ei hävi.
- Geotekstiil sobib väiksemate kolooniate hävitamiseks. Paar aastat maas olnud musta geotekstiili all hävivad ka seemned.
- Mida suurem taim, seda ohtlikum inimestele. Tõrjujal tuleb hoiduda taime mahlaga kokku puutumisest.
- Taimemahlaga kokku puutunud nahk muutub tundlikuks päikesekiirgusele. Põletus võib tekkida mitu päeva hiljem. Päikesepaistelise palava ilmaga ei tohiks tõrjet teha.
Karuputkekolooniad Läänemaal
- Lääneranna vald: 11,7 ha tõrjes, 6,2 ha hävinud.
- Lääne-Nigula vald: 80,6 ha tõrjes, 9 ha hävinud.
- Haapsalu linn: 0,7 ha tõrjes, 0,1 ha hävinud.
- Vormsi vald: 0,3 ha tõrjes, 0,2 ha hävinud.
- Allikas: keskkonnaamet
