Kuula artiklit, 4 minutit ja 30 sekundit
0:00 / 4:30
Mitme baltisakslase mälestusi eesti keelde tõlkinud Hanna Miller on seda meelt, et baltisakslaste rolli meie ajaloos ei tohi ära unustada.
„Baltisakslaste teema on nii sügavalt Eestimaad puudutav ja baltisakslaste pärand, mida nad on meile jätnud, on nii meeletult suur,” ütles teisipäeva õhtul Haapsalu raamatukogus lugejatega kohtunud Miller.
Ülikoolis saksa keelt õppinud Milleri huvi baltisakslaste vastu sai alguse 1970. aastate teisel poolel,
Artikkel jätkub peale reklaami
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Reklaam
Baltisakslaste eluolu seestvaates kirjeldab põhjalikult haapsallane Ferdinand Johann Wiedemann. Pärast ta mälestusteraamatu läbilugemist (mehel oli akadeemikule kohaselt hea mälu, mainib nimepidi paari tuhandet tuttavat), saad aru, miks ta kutsus Eesti- ja Liivimaad ‘kaugeks Saksa provintsiks’. Saad aru, milline oli siinne kultuuriruum väljaspool suitsutaresid ja äärelinna uberikke, kus kohmitses üldjuhul anonüümne maarahvas. Ning tõded, et see, mida eestlased tänapäeval uhkelt OMA kultuuriks nimetavad, on enamjaolt baltisakstelt päritud. Eriti osa, mida suurte rahadega ülal/alal hoitakse. Rehetared, hiied, allikad, kört, keelemurded ja kombestik sinna ei kuulu. KÜLL aga vanalinnad (vanem arhitektuur), klassikaline muusika, teater, haridus-, kohtu- ja meditsiinikultuur. Ei väidagi, kas see on… Loe rohkem »