Kihelkonna sügislaadal koguti kogukonnakohviku remondiraha

.
Laupäeval korjati Martna kihelkonna sügislaadal raha kogukonnakohviku remondifondi. Kassasse lisandus laadaga paarisada eurot.

Martna kirikuõpetaja Küllike Valk ütles, et kihelkonna sügislaata peetakse juba viiendat korda. Algust tehti nendega kiriku juures, kuid nüüd on ettevõtmine kolinud Martna poe kõrval asuvale parkimisalale.

“Kaupa on meil palju,” ütles porikuufestivali Martna sügislaada “Õuntest hobusesõnnikuni” korraldaja Kaie Krüüts. Ta toimetas koos oma õega pika müügileti taga, kus pakuti kohalike talupidajate toodangut. Kuid kaupa oli ka kaugemalt – Ida-Virumaalt. “Need on üle saja aasta vanustele katuselaastudele tehtud jõulukaardid,” selgitas Krüüts. Ja pakkuda oli ka muud pudi-padi.

“Kahte sorti katuleid Aaviku talult. Ja nende naabertalust Tammejuurelt on kanepitooted,” tutvustas laua taga askeldav Krüüts. Mõni hetk hiljem müüs ta aga juba tulbisibulaid, mis lubati mulda panna sealsamas lähedal asuva kortermaja lillepeenrasse. “Ja Ohtla lihaveise vinnutatud liha ja konserve,” ruttas Krüüts juba järgmist ostjat moosima. “Kas tšilliga või ilma tšillita? Võtke parem mõlemat,” tegi ta laadalisega vinnutatud liha kaupa.

Poehoone otsa juurde oli end üles seadnud Martna noorteka kohvik ning nende kõrval ärgitas Anu Raagmaa laadaloteriid ostma. Kaks eurot maksva õnneloosi piletiga sai toetada kogukonnakohvikut. Loteriiga kogunes remondifondi 120 eurot, koos muude annetustega suurenes kogukonnakohviku kassa aga paarisaja euro võrra, ütles kirikuõpetaja laada järel kokkuvõtet tehes.

Kirikuõpetaja Valk pakkus kogukonnakohvikus kooke ja suppi, mis oli nii paks, et seda sai ka noa ja kahvliga süüa. “See on säästusupp, olen vee pealt kokku hoidnud,” muheles Valk. “Uskumatult hästi on [kohvik – toim] käima läinud. Oleme tabanud ära selle turuniši.”

Kirikuõpetaja ütles, et kuigi kohvikuruumi saab praegu kaminaga kütta, tahab ta pastoraadihoonest sinna tuua ka õhksoojuspumba, et talve kindlamalt üle elada. Selle töö jaoks osa õnneloosis kogunevast rahast kulubki.

Ja toole on kohvikusse juurde vaja, sest praeguseks on kõik toolid juba nimedega, kuid heategijaid, kes väärivad oma nime toolile, muudkui lisandub.

Valk selgitas, et esimese hooga said oma nime toolile need, kes olid ettevõtmist rahaliselt toetanud. “Kes andis sada raha, sai oma nimelise tooli,” meenutas Valk. Siis aga jõudis ta arusaamisele, et rahast on olulisem see, kui inimesed on panustanud oma aega, oma käed külge pannud. “Kes on aidanud midagi tassida, tõsta või värvida, sodi siit välja kandnud. Nüüd on kõikidel toolidel nimed peal,” lausus Valk. “Toole oleks juurde vaja, sest inimesi, kellele asi korda läheb, on tegelikult rohkem.”

Laadamelu katkestas keskpäeval toimetatud tänuhetk. Kirikuõpetajal oli kaasas kaks paari kihelkonna aukodaniku sokke. “Ühe paari sai Hiie [Tiisler – toim], tema on meie oma perearst, selle kohviku kõige püsivam klient. Ta käib siin suppi söömas ja rõõmu tundmas, et see koht on olemas,” lausus Valk. “Hiie tegi toreda annetuse ja kirjutas pangaülekande juurde selgituse: “Ravimite kompensatsioon”. Raamatupidaja helistas mulle ja küsis, et kas meil on mingi uus projekt tulemas, et ravimid on teemaks? Aga Hiie ütles, et kuna see kohvik siin on, siis pole ju depressiooniravimit vaja võtta – tuled siia, oled rõõmus ja kestad jälle!”

Teise paari kihelkonna aukodaniku sokke sai Iines Urm. “Iines, kes öösel enne südaööd kirjutab, et kas ma sulle koogi teen homseks kohvikusse. Siis me vaidleme, kelle kord on kooki teha,” naeris kirikuõpetaja.

Ja ühe tänutähe jagas Valk veel. “Selle on allakirjutanud peapiiskop ise!” teavitas kirikuõpetaja. EELK peapiiskopi Urmas Viilmaa allkirjaga tänukirja sai kirikule osutatud teenete eest laadakorraldaja Kaie Krüüts.

Tänukirja päises oli tsitaat Pauluse teisest kirjast korintlastele: “Kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.” Lõikustänupühale, mis on täna, pühapäeval, on see lausung igati päevakohane.