Haapsalu kutsehariduskeskuse õpilaste kooli- ja lõputööde näitusele Haapsalu kultuurikeskuse fuajees tasuks kindlasti pilk peale heita.
Ei mingit kõrget kunsti ega eklektilist käsitust, küll aga hulgakaupa meisterlikku näpu-, puu- ja muud tööd, mis paneb iga vaataja silmad särama. Kuskilt ei ole tunda kõigele sellele kulunud töötunde, valatud higi ega pisaraid, mida näituse koordinaatori Marju Heldema sõnul ei jõua keegi mõõta. Õpilased ise veel kõige vähem. Nii et ammetil on tõesti kuldpõhi all, nagu näituse pealkirigi ütleb.
Pole ju tegu aastakümneid praktiseerinud meistritega, vaid õpilastega, kes eksponeerivad lõputööna oma esimest öökappi, mantlit või lauda. Välja see igatahes ei paista. Heldema sõnul ongi oluline, et poleks algaja maiku man. „Sel aastal ei olnud ühegi töö puhul tunnet, et seda ma näitusele ei paneks,” ütles Heldema.
Haapsalu kutsehariduskeskus on kooli- ja lõputöid linlastele eksponeerinud kümmekond aastat. „Siis tulime koduseinte vahelt välja, et näidata, mis me teeme,” ütles Heldema.
Eelkõige on näitusel nelja eriala õpilaste lõputööd, näpuotsaga koolitöid sekka. Õpitut eksponeerivad tekstiilkäsitöölised, kangakudujad, tislerid ja pehme mööbli valmistajad. Heldema sõnul tundub igasuvine väljapanek olevat üks külastatumaid näitusi. Kui see koroonaajal ära jäi, siis selgus tõde: Heldema telefon oli punane ja paistab, et juulis sõidavad käsitöölised üle terve Eesti just seda näitust uudistama. „Peale selle õpilaste lähedased ja tuttavad,” ütles Heldema. See on näitus, millest kõik saavad aru. Eks kultuurimaja fuajee ole koht, kus rahvast liigub. Kui nähtu paelub, jäädakse vaatama.
Väljapanek on tõesti selline, et väsinud ja näljased töömehed, kes kolmapäeval kiirustasid Haapsalu kultuurikeskuse baari lõunale, loovisid pleedidest-sallidest küll ükskõikselt mööda, aga pöörasid pead, kui silmasid endast paremal rasket söögilauda, mille plaati katvasse kiiskavasse epoksiidvaiku oli uputatud teokarpe, õlelilli ja männikäbisid (laua autor Linda Pärnpuu). Nii mõnigi unustas end öökappide vahele: uuris suure huviga, kuidas ühe või teise kapi uks käib või sahtel soontes libiseb.
Ingrid Loit, Riina Rätsep ja Aive Küünarpuu on välja pannud rüiu ja flossa tehnikas mantli ja padjad (mõlemal tehnikal on pistmist narmaste ja sõlmedega), Loit ka kootud kleidi ja Rätsep selle juurde sobiva koti. Kõik, aga eelkõige mantel ja eriti kleit, tekitasid kohe küsimuse, et miks pole näitusmüük.
Kleidi rinnal olev muster paelus niisamagi, aga Heldema sõnul on see meeletu töö: arvutada, siduda, värvida lõng. „Muster joonistub matemaatiliselt välja arvutatud lõngajooksudest,” märkis Heldema.
Lihula lilltikandis käsitööd (Ulvi Põhako) leidub paras sats, aga Haapsalu sall tooni ei anna. „Sel aastal mitte,” märkis Heldema. See-eest on väljas Jaapani saori tehnikas kudumid, mille taga on terve filosoofia, aga lühidalt ei pea kõik narmad olema ühepikkused, servad sirged ja kude sile ning kokku klapitatakse pealtnäha sobimatud värvid. Ühesõnaga ei mingit piiravat perfektsionismi, võetagu vabalt. Marju Moor ja Kristel Anja on võtnud ja tulemus on hästi tore. Toolide ja tumbade reast jäi silma üks tugi- ja üks kiiktool: üks värvikirev ning teine bordoopunane (Kerttu Rebane ja Nele Eller).
Ja muidugi laste tugitool, selline pisikene, mis ühendab kangakuduja ja pehme mööbli valmistaja oskused: lõng ise värvitud, kangas ise kootud ja tool viimse kui pulgani ise kokku pandud (Erika Kolk).
„Ammetil on kuldpõhi all”
Haapsalu kutsehariduskeskuse õpilastööde näitus.
Tekstiilkäsitöö, kangakuduja, tisleri ja pehme mööbli valmistaja eriala.
Haapsalu kultuurikeskuse fuajees 30. juulini.
Allikas: Haapsalu kutsehariduskeskus
