Liivi jõe särjed valisid kõige ilusama kalamehe sööda

Eelmine laupäev tõi Kullamaa jahi- ja kalameeste seltsi mehed Liivi kevadiseks kalarändeks alla lastud paisu juurde särjepüügivõistlust pidama.

Võistupüüdmine on mõeldud seltsi jahihooaja lõpu mõnusaks seltskondlikuks ajaviiteks. Võistluse võitja on see, kes püüab Liivi jõest välja kõige suurema särje.

Hommik pärast kevade esimest sooja oli paraku vastikult külm ja tuuline. Seltsi liige Erki Smitt, kes ilma õngeta jõe kaldal ringi kõndis ja koos Marek Topperiga kala püüdvatele meestele seltsi pakkus, ütles, et kohustuslik see võistlus ei ole. „Täitsa vabatahtlik ja puha,“ sõnas ta ja lisas, et tegemist on lausa seltsidevahelise üritusega. „Siin on Rabakolli (jahiselts) esindaja ka kohal,“ ütles ta.

Jõe paremal kaldal oli kalamehi vähevõitu, seal leotas õnge ainult paar meest. „Ikka on ussileotamine, ühes otsas ussike, teises otsas tossike,“ muigas Kristo, kes parasjagu kärbsetõuku konksu otsa ajas. Üks särg lebas siiski tooli all rohus.

Teisel kaldal oli püüdjaid rohkem ja meeste vahel käis üle jõe harv lõõp. „Mitu sul käes on,“ hõikas Smitt jõe parempoolselt kaldalt teisele poole jõge. „Üks – võidukala,“ tuli vastuseks.

Kui nii palju mehi korraga särge püüab, peaks kalu kätte saama ju üksjagu. „Teised, peale võidukala, lähevad grilli peale,“ lubas Smitt. „Mis siis võidukalast tuleb, topis või?“ kõlas vastu. „Küll ta ära süüakse, hea peale võtta,“ naeris Smitt.

Teisel pool jõge paistis kalaõnn parem olema. Ajuti tõmbas mõni mees seal kala veest välja.

Paremal kaldal seevastu korjas üks mees juba oma varustust kokku. „Ta vist ei proovigi enam, paneb asju kokku. Valvas muidu iga mehe juures,“ mõõtis Topper kaaslase tegevust. Samal kaldal püüdis kala ka Sven Kannistu tütar. Väike neiu oli julge ja nõudlik. „Aita! Liiga kaldas on, ma ei oska ise niimoodi visata,“ pani tüdruk isa assistendi rolli.

Tammi peal püüdis kala Kristjan, kes ütles, et püüab akvaariumist. Ta oli end sättinud selle vesivärava juurde, mis parasjagu avatud ei olnud. „Kala tahab ülesvoolu ja kui siitpoolt tuleb, pole tal kuhugi edasi minna,“ rääkis mees. Mis kala päriselt arvas, ei saanud ta veel küsida, sest veel ei näkanud.

Vasakul kaldal oli veidi soojem, tuul ei käinud peale, aga ilm oli endiselt kevade jaoks kohatu. Õhus hõljusid vähesed lumehelbed, siis veel õnneks pisikesed. Eelmistel päevadel nina välja pistnud paiselehed olid enda kollased õied voltinud kokku peaaegu märkamatuteks nutsukesteks.

Särjepüügivõistluse peakorraldaja Veljo Must püüdis sillale kõige lähemal. „Särg on niisugune kevadine kala, teda tuleb siin hästi ja on lihtne püüda – mitte minul muidugi,“ selgitas mees võistluspüügiks kala valikut. „Et meestele natuke seltskondlikku tegevust pakkuda pärast jahihooaja lõppu,“ selgitas ta.

Seltskond oli aga sel laupäeval üsna pisike. Must arvas osavõtjaid kokku selle järgi, mitmele võistlejale ta topsi valmispandud söödaga andnud oli. „Jagasin 14‒15 osavõtjale,“ ütles ta. Ilm oli võistluse populaarsust kõvasti kahandanud. „Registreerus 25. Meil siin pole veel häda midagi, aga Tallinnas oli hommikul lumi maas. Eks sellepärast jäidki linnamehed tulemata,“ rääkis ta.

Võistu püüdmas pole kuigi palju kalamehi ja ega kala ka just liiga palju ei tule. „Külm on, särjele ei meeldi,“ tõdes mees. Must rääkis, et teab paremaid kalakohti kui Liivi pais. Oma eelis on kohal tema sõnul siiski – jahimaja on lähedal. „Seal kaalume kalad üle, võitja saab autasu ja pärast teeme sauna,“ ütles ta.

Vasakul kaldal püüdis üksteise kõrval kala viis meest. Kalaõnn oli aga ebaõiglane ja kalu võttis veest välja peamiselt meestest keskmine Henry Uueda. Ilmselt tegi see ta naabrid pisut kadedaks.

„Mis sa lubasid neile kaladele, et nad kõik sinu juurde tulevad,“ nõuti kõrvalt. Õnnelik kalamees püsis vait ega kippunud oma saladust jagama. „Olen ainult ilus, tark ja osav,“ muigas Uueda. Sõbrad kõrval asusid oma oletusi pakkuma: „Äkki on nii, et kui ei vea armastuses, veab kalapüügis,“ pakkus keegi. „Ära jama,“ sekkus teine, naerdes, et nüüd ei julge nüüd ta enam koju minnagi.

Päris nii, et ülejäänud üldse kala poleks saanud, see ka ei olnud. Kõrval punases ämbris sulistas neli-viis särge.

Õnneliku kalamehe Uueda sumbas sulistas neid aga kaugelt rohkem. „Võidukala siin veel ei ole ja nendest võitmiseks ei piisa – kogukaal ei lähe arvesse,“ ütles mees ja sättis järgmist särge veest välja võtma.

Teisel pool jõge seisid mehed endiselt niisama. See pani uurima, mille järgi viisik just õige kalda välja valis. „See on vaist,“ ütles üks. „Vaatasin: teised siin kogunevad, tulin ka. Ega see on ikka nii, et kalamees läheb sinna, kus teine kalamees ees on. Ja kala on alati vastaskaldas,“ lisas teine.

„Võin kinnitada, et ei ole,“ hõikas Smitt teiselt poolt jõge.

Uueda kõrval oli selleks ajaks neli kala välja tõmmanud Jakob Jõgisalu. Üks neist oli märgatavalt suurem kui teised. „No loodame, et võidukala,“ ütles Jõgisalu, ja lisas, et tuleb vaadata, mis teised saavad.

Lõpuks aga nii jäigi. Jõgisalu püütud särg oli tol päeval suurim – kaalus 302 grammi.

Musta sõnul on see särje kohta paras purakas. Veidi väiksema särje, teise koha kala, oli püüdnud Uueda, kes võitis eelmise särjepüügivõistluse.

Must rääkis, et tema teada on varemgi niisugust võistlust peetud. „Aga kümmekonna aasta jooksul, mis ma seltsi liige olen olnud, seda vahepeal ei korraldatud. Mullu alustasime uuesti,“ rääkis ta ja lubas, hoolimata sellekevadisest jäisest ilmast, asja järgmisel aastal jälle ette võtta.