Eesti vabariigi 106. sünnipäev on minevikuks saanud. Igaüks tähistas seda omamoodi. Kes tegi seda kodus teleri ees lipuheiskamist, pärgade panekut, jumalateenistust, paraadi ja/või presidendi vastuvõttu vaadates ning samal ajal kõrvale kiluvõileibu, kartulisalatit või muud head-paremat haugates. Kes osales oma küla, asula või linna hommikusel lipuheiskamisel või koosviibimisel lähima Vabadussõja monumendi juures, kuulates päevakohaseid kõnesid ja õlg õla kõrval hümni lauldes. Haapsalus Lossiplatsil sel aastal küll hümni ei lauldud – loodetavasti oli tegemist suurest korraldamisärevusest tingitud äparduse, mitte hümni plaanipärase ignoreerimisega.
Hümni ei lauldud jah. See eest aga palus ürituse korraldaja härra Magnus ennast aplausiga õnnitleda, kõrge riikliku autasu puhul. Ju see oli siis tähtsam kui hümn.
pole vaja udutada, see ei huvita ammu enam kedagi
ju mõtet laulda , jumal kaitse eesti maad