Lääne Elu avaldab uuesti 2023. aastal enim loetud lood. Üheks nendest on 14. septembril ilmunud arvamuslugu „Valter Parve: Lihulast mööda, suure kaarega?”.
Nii minuga läinud nädalal juhtus. Tulin Haapsalust – nagu kordi varem –, aga Lihulasse sisse pöörata seekord enam ei tahtnud. Õdus linnake, mitmeid toredaid mälestusi, palju häid inimesi – nüüd äkki mingi tõrge?
Umbes samasugust ebamäärast vastikust tundsin ka siis, kui sealses tanklas toimunud plekimõlkimisest sai 2020. aasta suvel alguse kaks inimelu nõudnud tapalugu. Seda mõrtsukatööd ja Lääneranna valla koolireformi ei anna ju ühegi kandi pealt võrrelda, aga minu hinges on Lihulal nüüd jälle küljes mingi jõhkruse ja ülbuse märk ning see peletab eemale.
Kogukondade huve eirav otsustamine pole Eestis ju midagi erakordset ja ega linna või valda juhtides polegi võimalik alati kõigile meele järgi olla, aga Läänemaal küpsenud nüüdne vastasseis on erakordne. Kas valla väikekoole nudides ei osatud võimalikke tagajärgi ette näha või oldi seatud püha eesmärgi nimel (uus koolimaja!) valmis kõike ära kannatama? Mis oli/on kaalul? Ühel pool siis unistatud uhke haridustempel (koos tunnustusega vallajuhtidele) ja teisel pool:
- Vallakeskuse vastandamine ääremaade elanikele – „teine Eesti ja teise sordi inimesed“? Sealt kaudne surve kolida linna ja jätta maa tühjaks, kuigi üha valjemalt räägitakse vajadusest olla valmis kriisideks ja toimival külal on selles tähtis roll.
- Praeguste ääremaa mudilaste, aga tulevikus Lihula keskuskooli võimalike õpilaste mõnda teise valda peletamine ja koos sellega riigi jagatavast, nende koolilaste pearahast ilma jäämine. Vähem võimalusi koolipersonalile väärikat palka maksta.
- Maksumaksjate võimalik kolimine sinna, kus nad tajuvad hoolivamat suhtumist ja jällegi miinus Lääneranna valla rahakotile.
- Kohtukulud valla eelarvest.
- Koos kahaneva turvatundega ka kodanike kahanev „oma riigi“ tunne. Pettumuse ja tigeduse kasv ühiskonnas. Eestist lahkumine.
- Mitmed küsimärgid seoses valla rahade kasutamise otstarbekusega (ratsabaas, viinaköök).
- Võimalik häbiplekk volikogu otsuste tegijatele/täideviijatele ning nende erakondadele.
Viimasega seoses: tõenäoliselt oldi parteikontorites ju toimuvaga kursis ja siis vist lepitakse sellega, et nende esindajad iseendile ja erakonnale mainekahju võivad teha. Kui loosungeid lugeda, pole Lihula koolikius võimalikki. Näiteks ütleb ühe erakonna koduleht, et „Isamaa tegevuse mõte ja eesmärk on meie kestmine rahvana nii, et igaüks saab anda endast parima ja kedagi ei jäeta maha“. Aga Metsküla ja Virtsu omad – on nad „kaasas“? Teise valimisprogrammis seisab: „Regionaalpoliitikat saab ellu viia vaid koostöös omavalitsustega, kodukandi- ja külaliikumisega, MTÜdega, kogudustega, ettevõtjatega. Kohaliku arengu võti on loov ja tegus inimene, kelle jaoks antud piirkond on koduks. Arengu hoogustamise eeldus on ühistest pingutustest ja koostööst tekkiv sünergia. Reformierakond hindab ja toetab kõigi nende inimeste ja organisatsioonide pingutusi.“ Toetab ja hindab – siis mismoodi Lääneranna valla näitel?
Uued valimised pole mägede taga ja on lausa hämmastav, kuidas mõned erakonnad oma varasematele toetajatele pettumust oskavad valmistada. Igal juhul on Läänerannas toimuv õppetund ja mõttekohti tuleb ette mitmeid: kuidas võimukandjaid valides olla kindel, et neil on valitsemiseks piisavalt au- ja häbitunnet? Kuidas anda loosungile „kogukonna kaasamine“ väärikas ja toimiv sisu? Kui minevikus otsis maarahvas kohaliku omavoli eest kaitset Rootsi kuningalt, siis kust võiks tänapäeval abi loota?
Mis saab edasi? Ilus oleks, kui see, kelle käes Lääneranna vallas vägi ja võim, kutsuks nõrgemad osapooled ühise laua taha, et koos lahendusi leida. Kerge see vist pole, aga tegemist on kogu Eesti jaoks üliolulise kogemusega: mismoodi selliseid konflikte lahendada, ja veel parem – ära hoida. Sidusa Eesti arengukava 2021–2030 ütleb: „Riigi tegevus on inimesekeskne ja toetab kogukondade arengut. Kõik inimesed tunnevad, et nad on väärtustatud ja kaasatud.“ Kõlab lootustandvalt, aga kuidas selleni jõuda? Ehk peaks looma valitud saadikute tagasikutsumise võimaluse? Või peaks haldusreformi „üle vaatama“? Pärnus näiteks loodi linnaga ühinenud valdades volikokku minevate eelnõude hindamiseks ja täiendamiseks osavalla kogud, keskuslinna asumid jäeti aga sedasorti kaasamise võimalusest ilma ehk „meie teame ise, mis teile hea on“. Utoopia muidugi, aga vaja oleks nn alamkoda – nii riigikogu kui ka volikogude juurde. Ehk peaks Eesti hariduselu juhtimine olema riigi käes?
Usun ja loodan, et Läänerannas on koolirahu võimalik, et leitakse lahendus ja ääremaa peredel taastub turvatunne üle kogu Eesti. Ja et ma järgmine kord Lihulast mitte mööda ei pea sõitma…
