Üle kahe aasta külastas taas oma sünnilinna Haapsalut skulptor Roman Haavamägi tütar Helgi Daubare.
„Nüüd sai kaks aastat sellest, kui viimati Haapsalus käisin,” ütles Daubare. „Enne seda oli 4-5 aastat järjest, kui käisin igal aastal vähemalt korra. Mõnikord ka kaks korda aastas. Sest Haapsalu on nii armas, nii ilus,” jätkas ta.
Daubare elab juba 1965. aastast Ventspilsis. „Mis on see, mis piire ei pea? Armastus viis ära,” muheles ta. Sellest hoolimata hoiab naine Haapsalu elul hoolega silma peal. Ise ütles ta, et eriti viimased paarkümmend aastat.
17 aastat töötas Daubare Ventspilsi lossis asuvas muuseumis. „Neljanda korruse näitusesaal oli täielikult „minu objekt”. Kui eesti grupid käisid, oli mul hästi hea võimalus oma keelt rääkida,” juhatas ta sisse loo sellest, kuidas ta Lääne Elu fotograafi Arvo Tarmulaga tutvus. „Minu kõrv võttis kinni, et niimoodi räägib vene keelt ainult eestlane. Läksin kohe juurde ja küsisin kust ta on – tema, et Haapsalust,” meenutas Daubare.
Toona alanud sõprus kestis kuni Tarmula lahkumiseni. „Ta pildistas ju kogu Haapsalu elu üles. Ja pildid on kõik tänapäeval ju internetis. See oli peaaegu nagu nabanöör, mis mind Haapsaluga ühendas,” rääkis ta.
Ka seekordsel külaskäigul oli oma osa fotodel. Daubare oli oma fotokogust kaasa võtnud mõned pildid vanade Haapsalu tuttavate järeltulijatele ja ühe Haapsalu muuseumile. Muuseumile oli mõeldud ülesvõte, millel näeb hilisemat orientalisti ja Tartu ülikooli õppejõudu Linnart Mälli noorpõlves Haapsalus trompetit mängimas.
Seda Haapsalut, kust Daubare kunagi Lätti kolis, ei saa tema sõnul praegusega üldse võrrelda. „Kui siit ära läksin, oli linna piiriks Metsa tänav. Teisele poole anti aiamaid, kus sai kartuleid ja porgandeid kasvatada. Täna vaatasin, et seal on ikka päris linn juba,” rääkis ta.
Skulptor Haavamäe tütrena on Daubare Haapsalule väga tänulik selle eest, mida Haapsalu on teinud Roman Haavamägi mälestuse jäädvustamiseks. „Võin öelda, et tema töö ja tegevus on rehabiliteeritud. Isa jäi lõpuks ju väga haigeks. See oli väga valus aeg. Vanale inimesele jäävad mõnikord ainult need esimesed mälestused. Ta oli siis umbes 73, aga see ei ole ju veel niisugune vanus. Eks see tollane elu kõik ju mõjus,” meenutas ta.
Daubare meenutas, et tema teada oli nende pere samuti 1949. aasta küüditamisnimekirjas, aga nad pääsesid tänu kohaliku parteisekretäri tellimusel Haavamägi maalitud Leninitele. „Parteisekretär Pruks kutsus mu isa parteikomiteesse ja pani talle ette pisikese pildikese Leninist, et oleks tarvis portreed. Kodused linad tõmmati raamidele ja isa tegi neid. Nii Lenin kui Stalin, pärast teisi ka – see oli leib,” rääkis Daubare. Tema sõnul oli parteisekretär „oma kunstniku” ise küüditamisnimekirjast maha tõmmanud.
Väga rõõmustas Daubare selle üle, et Haavamäele pühendatud pink, mille järeltulijad Viigi äärde asetasid, on püsinud juba seitse aastat. „Laipmanni juures, kui Laipmanni selja tagant Viigi äärest vaadata,” juhatas ta.
„See päev, kui pinki avasime, oli nii kole. Hoidsin pingist kinni, kui Viigi ääres seisime. Lainevaht käis lausa selja peale. Igasuguseid äpardusi oli sel päeval. Kruvikeerajal, mis aselinnapeal kaasas oli, said akud tühjaks.
Vennapojal oli õnneks kaasas niisugune taskunuga, kus kruvikeeraja ka. Käsitsi sai silt sinna pingi külge kruvitud. Olime kõik seal ära külmunud. Kui tahtsin hakata pingi eest maksma, saatis Tõnu [Haapsalu aselinnapea Tõnu Parbus – toim.] meid hoopis Talumehe kõrtsi sooja saama,” jutustas Daubare.
Pikaaegse muuseumitöötajana kahetses Daubare, et pole Haapsalu muuseumide tegevusega päris hästi kursis. „Harilikult on meie sõidud nii, et oleme siin pühapäeval ja esmaspäeval, siis muuseumi ei pääse,” ütles ta. Daubare sõnul oli kunagi üks tuba Haapsalu muuseumis tema isale pühendatud. „Ei teagi, kas see väljapanek veel üleval on. Aga vaevalt, käisin seda vaatamas nii ammu. Näitust, mis oli kunagi isa sünnipäeva puhul meie viimase elukoha Koidula 4 maja aia peal, mäletan ka,” rääkis Daubare.
