0

Ülla Paras koostas veebinäituse Haapsalu Michelangelost

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

1929. a. Roman Haavamägi Rudolf Tobiase monumendi büsti loomas. Eesti Kunstimuuseumi (EKM) kogu
1929. a. Roman Haavamägi Rudolf Tobiase monumendi büsti loomas. Eesti Kunstimuuseumi (EKM) kogu

Haapsalu linnavalitsuse arenguspetsialist Ülla Paras koostas veebinäituse “Haapsalu Michelangelo – Roman Haavamägi – 130”.

Roman Haavamägi (aastani 1937 Roman Gottfried Espenberg) sündis 15. veebruaril 1891 Tallinnas. 1920. aastal asus Haavamägi elama Haapsallu, kus esmalt töötas Läänemaa ühisgümnaasiumis joonistus- ja kunstiajaloo õpetajana ning seejärel vabakutselise kunstnikuna.

Kuurortlinna kuulus kujur

1921. aastast sai Haavamäest üks Haapsalu kultuurielu mõjutajaid. Ta osales Haapsalu Kaunistamise Seltsi töös ning sel moel tekkis võimalusi esimesteks skulptuurialasteks katsetusteks. Järgneval kahel aastakümnel tunnetas kunstnik üha enam Haapsalu linna olemust, selle looduse dikteeritud arengusuunda kuurortlinnana ning andis oma suure panuse Haapsalu muutmiseks kauniks, skulptuuriderohkeks linnaks.

“Tšaikovski pink, „Jääkaru”, „Päikesekell” – meenutus endisaegade nostalgiast, mille on loonud Roman Haavamägi (1891–1964). Skulptor, kelle Haapsalule elatud aastatesse jagus nii päikest kui ka kõuepilvi,” kirjutas Ille Metsis 2017. aasta suvel ajakirjas Elu Lood oma artiklis “Roman Haavamägi – kuurortlinna kuulus kujur”.

Metsise sõnul ei piirdunud Haavamägi looming vaid skulptuuridega – kunstnik seisis kogu hingest ka linna heakorra eest, olgu küsimus promenaadi pikenduses või Paralepa ranna korrastamises. Ka põllukividest kaldakindlustused ja lahe kalda dekoratiivsed kaunistused on tema elutöö.

Lendav Lehemees Roman Espenbergist

„Haapsalu on kui vesivärvidega toonitud kitsas maaninamaal Paralepa, Noarootsi ja Vormsi randade raamis. Ta veneetsialist veetlust lisandavad iludustäppidena rahud ja rahulaiud Ees- ja Tagalahes. See maaliline miljöö kisub vägisi aitama järele loomulikku loodusilu inimkäe kauniskunstiga. Eks ole iseloomulik, et meie provintsilinnust Haapsalu on ainuke, kes võib uhkustada oma kojakunstnikuga: kujur Roman Espenberg on juba aastaid Haapsalu Michelangelo’ks.

Ja vaatke vaid, mis siin lühikese aja kestes saavutatud. Poska puiestee, see sesooni pulssiv peasoon, on priskelt kujunemas väikeseks vabaõhu-kunstimuuseumiks oma kujude, postamentide ja teiste kaunistusesemetega. Ja sealt pisut edasi: Vilmsi puiestikus on püstitatud Rudolf Tobiase, Läänemaa tähtsaima poja — Eesti temperamentsema helilooja, monument: Saaremaa marmorist — bronksbüsti ja –nimetahvliga. Linna mudaravila puiestikus asetseb tervismuda leiutaja Karl Hunniuse pronksbüst tahutud kivisambal.

Aga Roman Espenbergi parimaks tööks on Bernhard Laipmanni monument Laipmanni platsikesel Vaikse kalda käärus Sadama tänaval. Büsti “trotslikult kergitatud õla ja julge pealiigutuse” ekspressiivse joonega on haruldaselt hästi tabatud selle 1905. a. Läänemaa sangari murdmata mehisus, kes peksule eelistas surma.

Espenbergi lähemaks tööks on märgitud Ernst Enno monument.“ /—/

(Lendav Lehemees. Haapsalu. Päewaleht nr 31, 1. veebruar 1936)

Haavamägi Haapsalus

“Kui Roman Haavamägi 1921. aastal Haapsallu jõudis, oli Haapsalu kui Venemaa põhjapoolseima keiserliku kuurorti aeg möödas. Esimene maailmasõda, riigipööre Venemaal, Vabadussõda ja Eesti Vabariigi loomine olid segi paisanud ka väikese lahesoppide vahel asuva kuurortlinna elu. Aga noore vabariigi algusaja pulbitsev energia, rahvuslik meelestatus ja tahe muuta oma kaunis kodulinn keiserliku põhjakuurorti asemel euroopalikuks ja mitte vähem glamuurseks kuurortiks, pani koos pingutama linnavalitsust, kohalikke ettevõtjaid, intelligentsi ja kõiki ärksaid inimesi. Nii sündis Haapsalu Kaunistamise Selts, mille tõukel loomingulisi väljakutseid igatsevast Roman Haavamägist sai kujur ja linnaruumi kujundaja,” kirjutas Ülla Paras oma veebinäitust selgitavas tekstis.

“1939. aastal muinasjutt lõppes. Sügisel Haapsallu saabunud Nõukogude sõdurid sõitsid puruks promenaadi tõkispostideks olnud skulptuurid „Lillekandjad“ ja „Tulekandjad“, talvekütteks läksid Aafrika ranna puuskulptuurid, päikesekell lõhuti, peale sõda lõhuti Ernst Enno monument ja päikesekell, mis enam kui 10 aastat hiljem siiski oli võimalik tal taastada. Roman Haavamägi nägi pealt oma elutöö lagastamist ja lõhkumist, kuid siiski ei murdnud see tema meelt. Ta parandas ausambaid, muu hulgas ka Nõukogude sõdurite poolt puruks pekstud toomkiriku ristimiskivi ning muretses lakkamatult linna majade, parkide ja heakorra pärast.

3. jaanuaril 1964 Roman Haavamägi suri. Ta kanti kätel tollase Haapsalu I keskkooli (praegu Läänemaa Ühisgümnaasium Wiedemanni tänaval) saalist rahvarohke matuserongkäigu saatel läbi linna Metsakalmistule. Legend oli lahkunud, et jääda igavesti elama läbi oma loomingu,” kirjutas veebinäituse koostaja Paras.

Fotod: Noppeid veebinäituselt, mille koostas Ülla Paras

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz