Arvo Tarmula on fotograaf, kes alustas noorukina fotohuvilise isa kõrvalt õppides ja pildistab senini iga päev. Veebruaris saab Arvo Tarmula kultuurikapitali 2020. aasta elutööpreemia kultuurielu jäädvustamise ja Läänemaa fotokroonika loomise eest.
„See on veres või geenides – fotograaf on eluagne,” ütles Tarmula, kelle isa igapäevaselt fotograafina leiba ei teeninud, vaid pildistas amatöörina. „Isa oli see, kes õpetas mind vaatama eri perspekstiivist, nii konna kui linna,” meenutas Tarmula Eesti Foto lehel.
Tõsisemalt alustas Tarmula pildistamisega 1970. aastal, kui asus tööle KEKis, kus asus pildistama ning sai ka oma esimese fotolabori. Peale karjääri KEKis kutsuti Arvo Tarmula tööle ajalehte Lääne Elu, kus ta töötab siiani.
Peamiselt pildistab Arvo Tarmula fotoreportaaže, see on ka tema lemmikžanr. „Eks elus on ka poseeritud pere- ja pulmapilte tehtud, kuid sündmuste ja inimeste pildistamine nende loomulikus õhkkonnas on minu lemmikuks,” ütles ta.
Reportaažide pildistamisest vabal ajal käib Tarmula looduses ja fotoaparaat on seal alati kaasas. „Läänemaa on laia ampluaaga, siin on kõike!” ütleb ta. Tarmula sõnul on väikeses linnas ja kogukonnas mõnus elada, iga puu, põõsas ja ka inimene on tuttav, linna areng ja pisikesed muutused on silmaga nähtavad. Läänemaa fotokroonikate jäädvustamine ongi tema südameasi.
Varasemaga võrreldes erineb tänapäeva fotograafia eluaegse piltniku sõnul kardinaalselt. „Vanasti oli 36 kaadrit ja mõtlesid iga oma sammu, kompositsiooni, läbi ning alles seejärel tegid need kaks-kolm pilti,” meenutas ta. Täna pildistavad fotograafid sadu pilte, et oleks valikuvõimalust. „Praegu on kaamera ja pildistamisvõimeline telefon kõigil inimestel, varem nii ei olnud.”
Kuidas üle 80aastane fotograaf ikka veel igale poole jõuab? „Selleks, et tervis korras oleks, tuleb palju looduses käia!” soovitab Tarmula. Ta ütleb, et praegune maailm on harjumatu ja sageli pildistad nagu maskiballil tundmatuid nägusid. Siiski on tema sõnul Haapsalus hea ja pandeemia seda eriti muutnud pole.
Edu Arvole!