Miko Niinemäe: miks on Eesti ehitus ajale jalgu jäänud?

Eesti ehitussektor januneb innovatsiooni järele. Puudulik õpe ja iganenud regulatsioonid ei motiveeri arendajaid ehituses uusi lahendusi ja materjale kasutusele võtma.

Eesti on IT-riik ja iduettevõtete maa. Olgugi et ka selle kuvandi hoidmisel tuleb näha vaeva, siis üldiselt on siin ka rahvusvahelises vaates üsna kindel üksmeel olemas. Pigem olemegi harjunud Eestist mõtlema kui väikesest, ent nutikast riigist, kus tööstus ja ettevõtlus liiguvad progressi kursil.

On aga üks oluline majandusharu, mis uuenduslike lahenduste poolest sammu pidada ei jaksa. See on ehitusvaldkond. Arendajana ja inimesena, kes tahab ka ise elada võimalikult väikese jalajäljega energiasäästlikus kodus, oleks mul suur soov kasutada meie objektidel taaskasutatud materjale ja uusi ehitustehnoloogiad, ainult et meie ehitusinseneridel pole selle kohta teadmisi. Ja ma ei näe siin erilist vahet, millal on inimene ülikoolis käinud. Ka noored, kes peaksid tulema nüüdisaegse haridusega, ei oska innovatsiooni võimalusi ehituses näha ega kasutada. Magistriõppe lõpetanud insener on tööturul hinnatud ekspert, tavaliselt õpingute kõrvalt juba ka töökogemusega. Mis tähendab, et tal on olemas teatavad põhioskused. Aga mina tahan tööandjana midagi enamat. Kõrgharidusega, magistrikraadiga, oma eriala õppinud inimene ei peaks tulema ettevõttesse enam kui ise õpipoiss, vaid tooma kaasa oma lisandväärtuse ehk kõige uuemad teadmised ja oskused. Paistab, et praegu seda veel meie ülikoolidest ehitussektorisse ei tule.

Ise lõpetasin ülikooli samuti inseneeria valdkonnas ja sugugi mitte ammu – viis aastat tagasi. Õppisin nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes tootearendust ja tootmistehnikat. Väga suur osa õppekavast hõlmasid reaalained nagu füüsika, kõrgem matemaatika, lineaaralgebra. Kõike seda on kinnisvaraarenduses vaja. Ainult et võin käsi südamel kinnitada: ise pole ma pärast ülikooli neid arvutuskäike ja lahendusi kordagi teinud, selle töö jaoks on juba ammu arvutiprogrammid. Minu hea tuttav õppis sama eriala Kopehaagenis Taani tehnikaülikoolis, aga õppekava nimi oli „Tootearendus ja innovatsioontehnika”. Ka tema sai matemaatikat ja füüsikat, aga selle kõrval oli neil näiteks eraldi õppena 3D-printimine. Meil õnnestus seda näha ja kasutada väga vähe.

Kui räägime ehitusmaterjalidest, siis meie õppisime tundma terast, betooni, puitu. Praeguseks on aga olemas näiteks plastkomposiidid, teised uued materjalid, materjalide taaskasutus ja ringmajandus. Eesti ülikoolides on küll olemas ehitusalased erialad, kuid sageli keskendutakse pigem traditsioonilistele ehitusviisidele ja materjalidele ning innovatsiooniõppele ei pöörata praegu veel piisavalt tähelepanu.

Otseselt pole ka survet. Kui arendajana asendaksin kipsseina ümbertöödeldud tetrapakkidest seinaga või kasutaks ainult ümbertöödeldud klaasi, ei võida ma hoonele pandud teistes nõuetes. Ma ei saa teisi küttelahendusi kasutades või päikesepaneelidest loobudes eelist. Kuna taaskasutatavad materjalid on praegu veel kallimad, siis selleks, et kinnisvaraarendus saaks hakata liikuma ressursisäästlikumal suunal, oleks mõistlik tekitada regulatsioonis paindlikkust. Ainult energiaklass ei näita hoone jalajälge. Kui räägime soojuskao vähendamisest, siis mida see tähendab – teeme soojustuse paksemaks? Aga soojustus on peamiselt naftasaadus!

Või võtame haljastusele pandud nõuded. Praegu veel ei loeta Eestis haljastuse osaks vertikaalset ja konteinerhaljastust. Arvesse läheb ainult maapealne roheala. Nii pole arendajal erilist motivatsiooni teha teistmoodi. Samal ajal on Milanos kõrghooned, mis on eri korrustel ja tasanditel haljastatud. Ka sellises aias saab toimuda fotosüntees ja CO2 sidumine. Tegelikult võiks haljastuse osakaalust arvestada nii murupinda, lillekaste kui ka säilitatud puid.

Eestis ei uuendata ehitusalast dokumentatsiooni kuigi tihti. Mõistetav on seegi, et halli ala ei taha keegi, kuid õigusraamistiku sees võiks paindlikkust olla rohkem. Et arendaja oleks linnaplaneerimises rohkem koostööpartner. Jäigalt regulatsioonide juurde jäädes võib tekkida olukord, kus omavalitsus nõuab elurajooni juurde topeltlaiuses jalgrattateed, et oleks ikka roheline mõtteviis. Samal ajal palub omavalitsus vältida asfaldist tingitud soojasaarte teket. Ehk võinuks arendajale panna alguses hoopis ülesandeks teha uuring, kui suur sealkandis jalgrattaliiklus tegelikult on. Võibolla piisab siiski traditsioonilisest 3,5meetrisest kergliiklusteest, sest 7 meetrit lai asfalttee pole kuidagi „roheline”.

Selleks, et linnaplaneerimises ja ehituses tekiks innovatiivne mõtteviis, vaatan jälle hariduse poole. Kahtlemata asi paraneb, aga praegu on areng aeglasevõitu. Innovatsiooniga seotud erialade õpe peaks olema väga hästi rahastatud ja kõrge mainega, nii koguneks sinna kõige helgemad pead. Kindlasti aitaks kaasa korralikud stipendiumid, hea koostöö teiste ülikoolide ja ka ettevõtetega.

Kokkuvõttes on Eesti ehitusvaldkonnal suur potentsiaal muutuda innovatiivsemaks ja keskkonnasäästlikumaks, kuid selleks on vaja muuta suhtumist nii ülikoolide õppekavades kui ka seadusandluses. Uute materjalide ja tehnoloogiate kasutuselevõtt ehituses on vajalik mitte ainult keskkonna seisukohast, vaid ka majanduslikust vaatenurgast, kuna säästlikud lahendused on pikas perspektiivis tulusamad ja konkurentsivõimelisemad.