Koolid peavad kaasama kõik lapsi, omamata siiski selleks vajalikku lisaressurssi – vastavaid ruume ning lisaõpetajaid, kõikvõimalikest muudest abistavatest spetsialistidest rääkimata. Esialgu päästavad lapsi, kellele suured inimhulgad ei sobi, väikesed maakoolid oma pisikeste klassidega. Neis on lihtsalt hea õppida ka teistel lastel. Väike kool on aga omavalitsuse jaoks liiga kallis, nagu me viimasel ajal väga lähedalt jälgida saame.
Suur kool tõstab aga käed püsti. Kui klassis on 26 last, on neil, kes ise enda ohjeldamisega toime ei tule, väga keeruline. Keeruline on ka neil, kes on tema ümber. Ka koolijuht tunnistab, et niisuguseid võimalusi ei ole ja see mudel ei tööta. Talle pole midagi ette heita – kaasav haridus ei toimigi.
Nüüd on enamik õpetajaid paljude erivajadustega kursis, enam pole peamine teema see, et ei tea või ei oska. Küsimus on abiõpetajates, samuti tugipersonalis – logopeedides ja psühholoogides. Neid lihtsalt ei ole. Need, kes on, töötavad mujal ja eks neil ole selleks nii põhjust kui õigus. Meil ei ole tavakoolis klasse, kus oleks mitu õpetajat. Ei ole olukorda, kus võiks lapse, kes tunnis toime ei tule, sujuvalt suunata abiõpetaja või õpetaja abi hoole alla, kasvõi seniks, kuni olukord stabiliseerub. Nii, et teised saaksid edasi õppida.
Avatud koolimaja muudab julged veel julgemateks. Klaasist klassiukse tagant mööda kõndiv koolidirektor õpetab ignoreerima neid asju, millele parasjagu tähelepanu ei pea pöörama. See on väga vajalik oskus. Aga need lapsed, kel nagunii keskenduda raske? Kas on kohta neile, kes vajavad ruumi rahunemiseks või enda kokku korjamiseks?
See kõik on tavalisele koolile liiga kallis. Ja seda tuleks tunnistada. Kui abi vajav laps tavakoolis tegelikult õpitud ei saa, ei ole ta ju kaasatud. Meil on sel juhul lihtsalt laps, kes ei saa abi, mida ta vajab.
Ja sellepärast ei tohigi väikeseid maakoole kinni panna. Need on delikaatsed isikuandmed – aga igast sellisest koolist leiab mõne taolise, kellele erinevatel põhjustel ei sobi suur klass. Nagu ütlesin, põhjuseid on seinast seina, nii et neid ei saa ka ühte kooli kokku koondada.
Paluks selgitada sõna ‘kaasav’. Muidu on sellest artiklist võimatu aru saada.
20- 30- 40 a tagasi ei olnud mingit ‘kaasavat haridust’ ega kaasavat kooli jne, jne., sellegipoolest kõik toimis ja õpilased said hea hariduse ilma hüsteerilise kisata.
Sinu mainitud aastate taga tegutsesid abikoolid. Kogu “kaasav” kontingent õppis seal ja sai võimetekohase hariduse. Siis pandi abikoolid kinni ja “kaasav” seltskond suunati kõik tavakoolidesse tavaklassidesse…
on kogunenud õpetama imelik seltskond kõiketeadjaid tibisid
Kuidas küll on võimalik, et kahe lühikese kommentaariga (Juhtsõna ‘kaasav’ ja Ajalugu) sõnastatakse probleemi tuum ja lahendus? Samal ajal istub ministeeriumites “500 näitsikut” arvuti taga, klõbistab klahve, joob kofi ja muljetab puhkusest sooja mere ääres. Reaalselt toimivaid lahendusi neilt ei kuule, ainult poliitkorrektseid. See on nii kuratlikult absurdne, et meenub juhtum 2. MS päevilt, mida kirjeldab oma Otto Carius, sakslaste üks edukaim tankikomandör. Nimelt oli käes 1945 a. mai. Cariuse juhitud üksus asus Läänerindel. Jänkid valgusid massina peale, rünnates ja purustades valimatult kõike nagu täna venelased Ukrainas. Tankiässal oli alles vaid 3-4 raskemat toru ning ta püsis positsioonil ühe väikelinna… Loe rohkem »