Sõja jalust: õnnetagavara ammendumine

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla

Kiirustasime kõigest väest. Mõtteis oli: “Viskaks need kotid maha, need pole minu elu väärt.” Aga mille nimel me siis nii raske retke üldse ette võtsime?

Hetk varem toimunud sündmuste keerisest pääsedes võtsime korraks hoo maha ja tegime lühikese peatuse. Nüüd, tagantjärele, sulen silmad ja tõmban mälu järgi marsruudijoone. Praegu tundub see tühiselt lühikesena. Tookord aga näis, nagu osaleksime karmis ellujäämismängus, tormamisest ja raskete kottide tassimisest hakkas kohutavalt palav, lakkamatult valdas tunne, et olen pidevalt kellegi sihikul.

Veidi hinge tõmmanud, jätsime oma kodinad hoovi, ise aga läksime üles korterisse. Mihhaili vanemad olid oma asjad juba pakkinud. Kuid taaskord hiilisid nende pähe kahtlused: “Äkki ei läheks üldse? Niikuinii tuleme varsti tagasi. Kõik ju laabub.”

Tõepoolest, infonäljas ja objektiivsest reaalsusest ära lõigatud inimestel on toimuvast illusoorne ettekujutus.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments