Levila jälgis aasta jooksul Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi 2014.–2015. aastal sündinud poiste ja tüdrukute treeninguid ja leidis üles rõõmu.
Levila kirjelduse järgi hulpisid lapsed esimeses trennis kaootiliselt saalipõrandal nagu piima sisse sattunud saiapuru ja ajasid taga palli, mis lendas kõikjale, kuhu polnud vaja. Nende viimasel turniiril umbes kümme kuud hiljem jagasid nad täpseid kannasööte, hoidsid distsiplineeritult kõrget kaitseliini ning tulid välja keerulistest kaotusseisudest, juubeldades lõpuks teise koha karikaga.
Treeneri Jaanus Getreu hinnangul peab lastel olema pikk lapsepõlv ja võidust olulisem on mängurõõm. Nii hüüab Getreu lastele ka pärast kaotatud poolaega, et see oli imeline ja juubeldab koos lastega. Selline kirg ja rõõm on tekitanud lastes distsipliini. Mängus ei vaju nende liinid ära. Kes on keskkaitsja, see on keskkaitsja mängu algusest lõpuni. Aute viskavad sisse kindlad viskajad, rünnates tõmbub mängijate asetus regulaarselt laiemaks ja kaitstes kitsamaks nagu rahuliku inimese kopsud ning kõik näivad teadvat, kes, kus ja miks nad väljakul on.
Loe pikemalt Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi väikestest jalgpalluritest Levilast.
