Peaminister Kaja Kallas: oleme rahvana uskumatult hästi ka nendes hulludes oludes hakkama saanud

Tere Eesti ja kõik eestimaalased

Mul on väga hea meel, et ma lõpuks ometi saan Vabariigi aastapäeva eel teile peaministrina esineda. Kahel eelmisel aastal tegin oma pöördumise distantsilt ja digivahendite abil, seekord saan siis päriselt ise Eesti Rahva Muuseumis teiega koos seda pidulikku õhtut nautida. Tartul on eriline koht Eesti ajaloos ja tänapäevas ning Tartul on eriline koht ka minu südames.

Ma olen siin linnas elanud ja õppinud, ma olen seda linna õppinud armastama ja taga igatsema. Tartu Ülikoolis õppides neelas Tartu vaim mind täiega endasse ja tagasi vaadates on just ülikoolis veedetud aeg see minu kõige-kõigem aeg.

Aga alustame algusest. Palju õnne Eesti. 105 aastat on igati soliidne iga, ka ühe riigi jaoks. Kas olete mõelnud, et ühe riigi tekkimisel ja tekkimiseks pole mingeid traditsioone tarvis, kuid ometi ühe riigi püsimises on traditsioonidel ja sümbolitel oluline väärtus?

Vabariigi aastapäev on meie kõigi jaoks sama püha traditsioon ning sümbol nagu sini-must-valge lipp Pika Hermanni torni otsas. Või jah, olgem ausad, on ka inimesi kes pigem tähistaksid kubermangu või oblasti suvepäevi ja seda ükskõik mis värvi plagu all, aga neid on vähe. Ja nemad ei suuda meie pidu rikkuda.

Ka peaministri esinemine vahetult enne Eesti sünnipäeva siin Tartus on traditsioon, mis väärib pisikest tagasivaadet. Kõik algas sellest, et kunagi oli Tartu linnapea Andrus Ansip. Aastal 2002 otsustas ta kutsuda Vabariigi aastapäeva tähistamisele Vanemuises kõnet pidama peaministri, kes tol ajal oli Siim Kallas. Ja nii saigi alguse traditsioon, mis algas 21 aastat tagasi ja mida on edasi kandnud koos minuga 6 peaministrit. See on kena tava ja ma loodan, et see kestab igavesti, ükskõik mis katsumused meid ees ei ootaks.

Sel korral peame oma riigi sünnipäeva päris süngel ajal. Eesti sünnipäeva varjutavad õudused, mis toimuvad meist mitte väga kaugel Ukrainas ja neid õudusi paneb paraku toime riik, kes on ka meie naaber. Venemaa tungis Ukrainale täiemahulise sõjaga kallale aasta tagasi 24.veebruaril ja lootis saavutada kiiret edu. Kolme päevaga loodeti vallutada Kiiev, hävitada Ukraina juhtkond ja panna Kremlile alluv nukuvalitsus pukki. Nagu me teame, siis nii ei läinud. Üsna kiiresti sai selgeks, et Venemaa armee ei olnud mitte maailma tugevuselt teine armee, vaid tugevuselt teine armee Ukrainas. Vladimir Putin on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Kui see on nii, siis oma rünnakuga Ukraina vastu viib Putin selle niinimetatud katastroofi ellu. Ja seda mitte Ukraina, mitte Euroopa, vaid Venemaa enda jaoks. 24. veebruaril 2022.aastal kirjutas Venemaa end tsiviliseeritud maailmast välja.

Ma ei usu, et Venemaast enam kunagi saab usaldusväärset partnerit ülejäänud maailma silmis, pigem võiks öelda, et Putin hävitas selle sõjaga Venemaa tuleviku. Meie aga peame harjuma mõttega, et me elame terroristliku paariariigi naabruses ja me ei tohi hetkekski kaotada valvsust.

Ma ei tea, kas kunagi ja millal sel juhul saabub aeg, kus Vene rahvas endalt ja oma juhtidelt küsib: miks meile seda sõda vaja oli? On Venemaal siis maad vähe, loodusvaradest puudus või mida paganat loodeti selle kallaletungiga saavutada? Vastata saavad sellele vaid venelased ise, meie saame olla paremini valmis, kuni nad seda vastutust ja vastust otsivad.

Inimesed, eriti poliitikud kipuvad tihtipeale nägema asju mitte sellistena, nagu nad on, vaid sellistena, nagu mugavam näha. Tüüpiline näide ja küsimus on kas või see, kas sõda Ukrainas on Putini sõda või Vene rahva sõda? Ma arvan, et vastus ja vastutus on praeguseks hetkeks selles küsimuses ühene. See on Vene rahva sõda ja Vene rahva ühine kuritegu. Niikaua kui Vene rahvas ei suuda muuta süsteemi, mis iseennast taastootes pidevalt pukki upitab ainuvalitsejaid, kes sellest pukist enam iialgi vabatahtlikult või valimiste tulemusel ei loobu, nii kaua vastutab Vene rahvas ka selle eest, milliste kuritegudeni selline absoluutne võimutäius viib. Meie ülesanne on aidata kaasa sellele, et seekordsed Venemaa kuriteod ja kurjategijad saaksid rahvusvahelises tribunalis karmilt karistatud. See ehk aitaks tulevikus sõdade tsükli katkestada.

Ma kujutan juba väga hästi ette, kuidas mõni, kes mind praegu kuulab, mõtleb, kas ta ei kavatsegi Eesti muredest-rõõmudest rääkida. Kavatsen küll. Aga mis veelgi hullem, kogu mu kõne ongi siiani ka käsitlenud Eesti muresid. Sõda Ukraina vastu on sõda ka meie vastu. Jah, meil ei lenda pommid, meil ei hukku inimesed, aga me oleme selles sõjas osalised. Kui Ukraina oleks langenud, nii nagu venelased seda planeerisid, oleksid Balti riigid võinud olla järgmine Venemaa sihtmärk. Tsiteerides Vene juhte: “Eesti iseseisvus on Venemaa tegemata töö.” Me peame aitama Ukrainat ja me peame valmistuma selleks, et see sõda mitte kunagi meie maale ei jõuaks. Me peame rääkima nendest jõledustest, mida Venemaa Ukrainas toime paneb nii oma inimestele kui meie liitlastele. Kui me vaikime praegu, ei mäleta aastate pärast enam keegi, mida teised ütlesid. Mäletatakse seda, et meie vaikisime…

Me oleme olnud Ukraina aitamises esirinnas nii sõjalise abi saatmise kui ukraina põgenike vastuvõtmise osas. Ja ma olen selle üle uhke. Venemaa agressioon ja sellele järgnenud sõja eest põgenevate ukrainlaste tulek Eestisse näitasid veel kord Eesti inimesi nende kõige paremast küljest. See, millise abivalmiduse ja soojusega me võtsime vastu sõjapõgenikke, see, millise lahkusega me toetame Ukrainat nende jätkuvas võitluses – see näitabki meie suurust. Me võime omavahel puselda, vaielda, olla kurjad, kinnised, aga meil on süda õiges kohas, ja see südame suurus paistab kõige paremini välja siis, kui häda on kõige suurem. Tänapäeval on uhke olla eestlane – seda nii Eestis kui väljaspool Eestit. Meiega arvestatakse, meist peetakse lugu ja meid kuulatakse.

Selge on see, et see sõda on jätnud oma jälje moel või teisel kõigi meie eludele. Aga ärgem hetkekski, ka kõige süngematel hetkedel, unustagem, et me oleme endiselt väga edukas rahvas, kes suudab hädasolijaid aidata. Me oleme suured ja suuremeelsed, kui ulatame käe hädas olevale Ukrainale. Me oleme väikesed ja väiklased, kui otsime kõiges ainult omakasu.

Eesti on peale okupatsiooni laastavaid aastaid, suutnud oma riigi üles ehitada ja see on olnud edulugu. Meil on väga palju saavutusi, mille üle võime uhked olla. Neist kõige tähtsam on meie vabadus. Äsja ilmunud inimvabaduse indeksi kohaselt on Eesti maailmas vabaduselt kolmandal kohal. Meist eespool on ainult Šveits ja Uus-Meremaa. Me pole mitte ainult kõige vabam riik Ida-Euroopa riikide seas. Me oleme kõige vabam riik Euroopa Liidu ja NATO riikide seas. Aga siin peitub ka meie murekoht: meie naaber Venemaa on samas nimekirjas alles 119. kohal, jagades seda kohta Maliga.

Et te mu murest paremini aru saaksite, loen teile ette paar rida Paul-Eerik Rummolt:

“Vägivald armastab vabadust,

tahab ta võita ja vallutada.

Vägivald igatseb vabadust

enda najale kallutada.”

Venemaa kallaletung Ukrainale kinnitab seda. Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada.

Venemaa poolt valla päästetud sõda koosneb paraku rohkemast kui otsesest agressioonist teise riigi vastu, rohkemast kui tapmistest, pommitamistest, vägistamistest, ühishaudadest ja libareferendumitest. Lisaks kõigele sellele peab Venemaa energiasõda kogu Euroopa ja maailma suunal lootuses, et energiakriis paneb demokraatlike riikide valijad ja juhid kahtlema Ukraina abistamise vajalikkuses.

Ja tõsi ta on, kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Ka Eesti. Ei saa kuidagi rõõmustada energiahindade kasvu ega sellest omakorda tulenevate kõrgete inflatsiooninumbrite üle. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et meie eelarve on defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab. Oleme olnud sunnitud laenama raha nii vanade võlgade tagasimaksmiseks kui investeeringuteks kaitsekulutustesse. See on meie vabaduse hind.

Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde. Tsiteerides läbi Hando Runneli sule vana Eesti rahvatarkust:

”Laenatud kandlega kaua ei mängi,

Laenatud leivaga lulli ei löö,

Omal on pill siis määta või mängi,

Omal on leib, siis sõku või söö”.

Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus.

Loomulikult peab riik tulema appi neile, kes abi vajavad ja seda eriti kriisi aegadel. Oleme teinud seda praeguse valitsusega ja teeme ka tulevikus, kui on vaja.

Aga me peame ka meeles pidama, et valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi. Seda saame teha ainult kõik ühes koos, kokku hoides ja kokkuhoidlikult elades.

Meie lähiminevik ja ka olevik on olnud täis probleeme. Covid, sõda, energiakriis on võtnud väga suure osa valitsuse ja kogu Eesti rahva tähelepanust. Aga homme on taas päev ning elu jätkub ka peale 5. märtsi. Kuidas ta jätkub, sõltub paljuski meist endist. Ei maksa unustada, et Venemaa soovib meie ühiskondi igal võimalikul moel lõhestada. Üks selle elemente on ka eelpool mainitud energiasõda. Aga ühiskonna nõrgestamine on ka parlamentaarse riigikorra ja selle institutsioonide usaldusväärsuse õõnestamine. Me näeme seda ka Eestis – lõputud „protseduurilised küsimused“, sõim ja räuskamine parlamendi saalis, alternatiivsete faktide, tõdede esitamine tegelikkuse pähe ja kaitseväe, prokuratuuri, kohtusüsteemi ründamine jne.jne.. Kelle huvides see on?

Me ei saa endale uut ja sõbralikku ida-naabrit valida ega takistada maailmas viiruste levikut. Aga on asju, mida me saame mõjutada. Meist endist sõltub see, millised suhted on meil meie liitlaste ja sõpradega. Meie ise saame mõjutada seda, et Eesti ei oleks kunagi enam üksi. Me ise saame mõjutada seda, et Eestit juhiks inimesed, kes julgevad vastu astuda brutaalsusele ja agressioonile. Me ei saa selles konfliktis olla neutraalsed. Neutraalsus ei ole maailmavaade, neutraalsus on ükskõiksus. Ükskõiksus vägivalla ja ülekohtu suhtes. Ükskõiksus, mille tagajärgi tunneme alles siis, kui ise hädas oleme ja imestame, miks keegi meile appi ei tule.

Aga suuri valikuid on meil ees veel ja veel. Üks neist on küsimus, kuidas me tagame oma energiajulgeoleku. Ükskõik millise tee me valime, kas tuulikud või tuumajaama, selged on seejuures kaks asja.

Esiteks, just praegu toimub kogu maailmas järjekordne tööstuslik revolutsioon – roherevolutsioon. Ajaloost teame, et esimene tööstusrevolutsioon tõi kaasa nn ludiitide mässu, mille käigus töölised lõhkusid masinaid ja tapsid vabrikante, kes oma tehastes võtsid kasutusele aurujõul töötavad kangasteljed. Ka roherevolutsiooni vastu võideldakse, peamiselt küll poliitiliselt. Võitlevad need, kes ei usu ega saa aru, et progressi pole võimalik peatada. Võitlevad need, kelle jaoks ei ole oluline meie planeedi tervis. Neil on jäänud kahe silma vahele see, et iga suur paradigmamuutus ühiskonnas, majanduses ja tehnoloogias toob endaga kaasa tohutud võimalused. Toob kaasa ka riske, aga selles olukorras on tarvis näha neid uusi võimalusi. Ja neid võimalusi ei naudi enamasti mitte pidurid, vaid need, kes esimestena avanevatest võimalustest kinni haaravad.

Ei looduses ega majanduses ole nii, et suured söövad väikeseid, vaid reegel on, et kiired söövad aeglaseid. Seetõttu on ka Eestil, vaatamata oma väiksusele, tohutud võimalused olla selles käimasolevas majandusrevolutsioonis võitjate poolel. Me oleme väikesed, aga me oleme korduvalt näidanud, et suudame olla kiired. See on toonud meile edu varem ja ma olen kindel, et kui tegutseme targalt, saab ka roherevolutsioonist meie edukuse tunnusmärk.

Teine asjaolu, mis on selge ja millega me peame leppima on see, et investeeringud energeetikasse, aga ka muudesse valdkondadesse toovad kaasa muudatusi meid ümbritsevasse keskkonda. Me oleme viimastel aastatel olnud niivõrd edukad heaolu ühiskonna ehitamisel, et see on meis kohati tekitanud tunde, et me ei pea ise seda heaolu tootma vaid et me saame nautida mujal toodetud heaolu tarbimist. Metsa raiutagu mujal, meile tooge puidust valmistatud mööblit, kanad las munevad ja kaagutavad kusagil kaugemal, meile serveerige omletti, tuumajaamad surisegu Soomes ja Rootsis, meie tahame ainult odavat elektrit jne. jne.. Oleme oma heaolu taotluses jõudnud nii kaugele, et mõned poliitikud leiavad tõsimeeli, et meie liitlased harjutagu sõjapidamist kuskil mujal, Eestisse võiksid nad tulla alles siis, kui tegelikult on juba liiga hilja. Nii ei saa. Ma isegi ei tea, kuidas me sellest mõtteviisist üle saaks. Kas oleks lahendus selles, et pakkuda kohalikele omavalitsustele mingit motivatsioonipaketti seoses suuremate investeeringutega nende territooriumil? Võib-olla, arutame seda. Aga uskuda, et meil siin Eestis kasvavad edaspidi ainult maasikad ja lõhnavad lilled on naiivne. Kui tahame mäest liugu lasta, peame olema valmis ka kelku mäe otsa vedama.

Lõpetuseks ja meie armsale riigile sünnipäevaks tahan veel paari asja rõhutada. Viimased kolm aastat on olnud kogu maailmale ja ka meile erakordselt keerukad, erakordselt rasked ja traagilised. Ma tahaks kogu südamest teile siin ja praegu lubada, et kohe-kohe muutub maailm paremaks. Aga ma ei saa seda lubada. Küll aga võin ma siin ja praegu nentida, et oleme rahvana uskumatult hästi ka nendes hulludes oludes hakkama saanud. Me oleme suutnud läbi viia olulisi muudatusi, mis meile tulevikus kindlustavad nii suurema heaolu kui ka julgeoleku. Praegune valitsus viis läbi selle, mida ükski varasem pole suutnud – me otsustasime ära täielikule eestikeelsele haridusele ülemineku. Eestikeelne haridus, ühtses inforuumis elamine on meile üks olulisemaid julgeoleku garante. Ja ka väga ilus kingitus Eesti Vabariigile tema 105-ndaks sünnipäevaks.

Ma tahangi lõpetuseks tänada kõiki eestimaalasi – te olete olnud lihtsalt vapustavalt tublid. Tänan kõiki arste ja meditsiinitöötajaid, kes kandsid pandeemia ajal tohutut koormat. Tänan kõiki õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid, kes nendes keerulistes oludes andsid parima, et laste haridustee ei kannataks. Tänan kõiki politseinikke, piirivalvureid ja sõjaväelasi, kes on seisnud nii meie sise- kui välise julgeoleku kaitsel. Tänan kõiki-kõiki, kes on aidanud sõjapõgenikke ja teinud oma südameasjaks Ukraina toetamise tema võitluses meie kõigi vabaduse eest.

Ma olen tänulik, uhke ja väga õnnelik, et ma olen saanud olla sellise riigi ja rahva peaminister. Koos saame me üle ka kõige suurematest muredest, me ei alistu, me ei anna alla. Mitte kunagi.

Poeet Gustav Suits pöördus Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval 24. veebruaril 1919. aastal rahva poole öeldes:

Tõsta lipp! See aja käänul, tunnistagu tuulte väänul, üle maa ja vee ja tee: tund on tulnud vannet vandu, et ei iial enam andu ikke alla rahvas see.

Teeme seda – tõstame oma lipud ja tähistame oma väikese aga samas nii suure Eesti sünnipäeva!  Suur tänu Sulle eesti rahvas ja palju õnne meile kõigile. Elagu Eesti!