Jaanus Karilaid: tasuta ühistransporti tuleb laiendada

Üks tont käib ringi mööda Euroopat. See on tasuta ühistranspordi tont. Hispaania, Saksamaa, Itaalia, Iirimaa – nimekiri on avatud.

1. septembrist aasta lõpuni on Hispaania riiklikus rongifirmas Renfe sõit kõigile nii lähi- kui ka keskmaarongides abonendiga sõitjatele tasuta (kuni 300 km). Tingimusel, et aasta lõpuks on tehtud vähemalt 16 sõitu, saab tagasi ka 10- või 20eurose deposiidi. Augustis alandati Hispaanias kogu kohaliku ühistranspordi (metroo, tramm, buss) piletihindu 30 protsendi võrra. Samas rongifirmas olid alates juunist kõik piletid 50 protsenti odavamad. Riigi peaminister Pedro Sanchez on sots.

Saksamaal kehtis üheksaeurone kuupilet juuni algusest augusti lõpuni kõigis kohalikel ja liidumaa-sisestel bussi-trammi- metroo ja rongiliinidel (v.a 1. klassi vagunis). Saksa nn valgusfoorikoalitsioonis (sotsid, liberaalid, rohelised) käib praegu arutelu odava sõidu jätkamiseks. Sihikul on üleriigiline ühistranspordi kuupilet hinnaga 49–69 eurot, kuid mõistagi on avalik surve üheksaeurose kuukaardi pikendamiseks tugev.

Itaalias saavad 1. septembrist aasta lõpuni ühekordse 60eurose ühistranspordi e-vautšeri kõik, kelle mullune deklareeritud tulu ei ületanud 35 000 eurot. Vautšer on mõeldud eelkõige perioodipiletite ostmiseks, aga kehtib ka pikamaabussides ja rongides (v.a. 1. klass). Parteitu peaminister Mario Draghi oli enne pikki aastaid Euroopa keskpanga president.

Iirimaa langetas maist keskmiselt 20 protsendi võrra nii üleriigiliste rongi- kui ka bussipiletite hindu kõigile (kehtib ka turistidele). Piletihindu lasti alla ka mitmete suuremate linnade ühistranspordis. See oli 75 aasta järel esimene kord, kui Iirimaa ühistranspordi hindu alandati. Peaminister Micheál Martin on liberaal ja koalitsioonis konservatiividega.

Need on vaid mõned näited, kuidas Euroopa jõukamates maades ohjeldatakse inflatsiooni – liikuvuse soodustamisega stimuleeritakse kogu majandust, samas saavad lisatuge ka sotsiaalselt nõrgemad. See harmoneerub ka kliimaeesmärkidega.

Tallinnal, aga ka Eestil on olnud oluline roll tasuta ühistranspordi idee levikul Euroopas ja maailmas. Olime kümne aasta eest tehtud tasuta sõidu otsusega eeskujuks mitmetele Prantsusmaa keskmise suurusega linnadele – tuntuim neist on Dunkerque ja lisandumas on Montpellier. Tasuta ühistranspordi debatt pole vaibunud ka Pariisis ja Lyonis, kus kõige madalama sissetulekuga kohalikud sõidavadki nüüd juba tasuta. Riikide arvestuses läks Luksemburg Eestist isegi ette – väikeses suurhertsogiriigis on erinevalt meist tasuta ka kogu rongiliiklus.

Kõik see on toitnud tasuta ühistranspordi arutelusid Euroopas ja eksivad need, kes arvavad, et tänavu kevadsuvel Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias langetatud tasuta või odavama ühistranspordi otsused on tehtud kiirustades erakorralistele majandusoludele reageerides. Liigse tagasihoidlikkuseta võime neis suurte riikide otsustes näha ka Eesti tasuta ühistranspordi poliitika vilju.

Tasuta ühistranspordi edu kinnituseks on seegi, et kuigi praegune valitsuskoalitsioon on tühistanud mitmed varasemad Keskerakonna valitsuste otsused (Tallinna haigla, Rohuküla raudtee), ei leia me koalitsioonilepingust maakondliku tasuta ühistranspordi kaotamist. Kuigi selle vastu on varem sõna võtnud kõik tänased koalitsioonipartnerid.

Eesti ees ei olegi küsimus tasuta ühistranspordi kaotamisest või piiramisest, vaid meil on tarvis seda hoopis oluliselt laiendada. Euroopa suuremate riikide eeskujul on seda nüüd teha oluliselt lihtsam.

Tallinnas rakendasime tasuta transporti kümne aasta eest, pärast eelmist, rahva ostujõudu järsult langetanud finantskriisi. Praegu on inimeste toimetulek jälle kukkunud ja üks abinõu oleks ka tasuta ühistranspordi laiendamine. Eelkõige muidugi rongides. Esmalt püsikasutajatele, noored ja eakad niikuinii.

Neljas maakonnas, kus buss on praegu tasuline (Harjumaa, Raplamaa, Pärnumaa, Lääne-Virumaa) peaks sõit riigi doteeritavatel liinidel olema – nii nagu mujal Eestis – tasuta. Prii peaks olema ka omavalitsuste doteeritav bussiliiklus. Linna- ja vallasiseste liinide integratsioon maakonnaliinidega võimaldaks kulude optimeerimist, samal ajal kvaliteeti parandades.

Kui korraga kõigile tasuta tundub liiga palju, võiks kohe tasuta olla rongide ja busside väljumised, kus istekoha leidmine pole probleem. Ka jalgratta vedamine võiks olla rongis tasuta aegadel, kui seal on reisijatest vaba ruumi. Maksumaksja on solidaarselt ühistranspordi põhiosa niikuinii juba kinni maksnud, õhu vedamise asemel anname ka tasuta sõidu võimaluse.

Praamipilet peaks vähemalt saarte elanikele olema tasuta. Aga eesmärgiks tuleb ikkagi seada ka saarte külaliste tasuta üle mere pääs.

Nõudepõhise transpordi ja teisi teenuse optimeerimisele suunatud pingutusi tuleb jätkata, aga igal juhul olgu aluseks tasuta sõit. Mitte nii, nagu oleme kuulnud juba aastaid, et nõudepõhine ühistransport on võimalik vaid siis, kui tasuta sõit kaoks. Euroopas on külalt tasuta ühistranspordiga linnu, mille osa on ka nõudepõhine sõitjate teenindamine.

Liinivedude hangete korraldus oli sügavas kriisis ka varem ja nüüd on aeg süsteemi reformida. Suund tuleks võtta riigi ühistranspordiettevõtte konsolideerimiseks, kuhu kuuluksid kõik ühistranspordi harud, mida riik niikuinii suurel määral pidevalt doteerib. Lisaks Elroni rongidele ja Tallinna Sadama praamidele peaks riikliku ettevõtte struktuuri kuuluma ka maakonnabussid. Ning miks mitte ka lennukompanii, kes teenindaks kõigepealt meie siselende.

Eesti riik on suurema osa bussidest liinidele ostnud saastekvoodi rahast ja maksab kinni suurema osa nende kuludest. Millist lisaväärtust annavad opereerivad erafirmad? Üks riiklik transpordiettevõte muudaks lihtsamaks ka Tallinna linna ja Harjumaa ühistranspordisüsteemide ühildamise ning avaks uusi võimalusi Tartu ja selle ümbruskonna ühistranspordi edenemiseks. Ka Eestis saaks siis luua üleriigilise perioodipileti, mis võimaldab odavamat või tasuta sõitu kogu riigi ja omavalitsuste doteeritavas ühistranspordis.

Tasuta ühistransport pole imerelv, mis lahendab üksi kõik probleemid. Tasuta ühistransport on end juba tõestanud inflatsiooni pidurdamisel, sotsiaalselt nõrgema ühiskonna osa toetamisel ja planeedi tervise säästmisel.