Haapsalus Evald Okase muuseumi hoovis lõõmab ahi ja lõõskav sulaklaas vormub habrasteks õiteks ja trompetiteks, et tähistada klaasikunstnik Kai Koppeli 70. sünnipäeva.
Neljapäeval lebavad õhkõrnad läbipaistvad trompetid muuseumi aias veel pingi peal. Seina ääres augustipäikese käes peesitab vitraažijääkidest kokku pandud sisalik ja pillub valgust. Koppel, nägu natuke tahmane, paiskub uksest välja ja võtab suuna aiasopis lõõmava klaasiahju poole. Sel suvel suletud ja unne vajunud muuseum on korraga ärkvel mis ärkvel – nädal aega voolab seal sulaklaas, mida vormivad kunstnikud Tšehhist, Leedust, Lätist ja Eestist. 9. augustiks vormub klaas näituseks.
Neljapäeval on kõik veel ees. Lõõmava ahju ette kogunenud seltskond jälgib hõõguvat tulekarva tompu – just sellist värvi on üle tuhande kraadisest ahjust tulnud klaas. See voolab ja muudab kuju. Tombust õhkuvat lõõska on tunda mitme meetri kaugusele. Seltskond jälgib toimuvat pingsa tähelepanuga.
