Sõja jalust: naistepäeva ootel

Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla

Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla

12. sõjapäeval kolisime mehe vanemate juurest ära. Kõik see juhtus stressis ja kiirustades. Vedasime kolmandalt korruselt alla punnis kotte, tassisime pidevast kolimisest närvilisi kasse, järele jäänud toiduaineid, nõusid, mida abikaasa oli poest leidnud. Tuupisime auto umbselt täis. Sõitsime ja tülitsesime (abikaasa solvus, et ma emaga läbi ei saanud), aga koju naastes sain aru, et ma ei saa ka seal elada. Järk-järgult tungis linna sõda, hävitades aeglaselt kõik oma teel. Ja kui Primorski rajoonis, kus elasid mu abikaasa vanemad, oli suhteliselt vaikne, siis meie Keskrajoonis, eriti selle servas, oli surma ja hävingu karmi kätt juba tunda.

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

2 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Uskmatu-Toomas
1 kuu tagasi

Ikka jälle tekib küsimus – kellele seda sõda kõige rohkem vaja oli ja kelle oinalikkuse tõttu see algas ?
Teiseks – kui vaadata Ukraina kaarti siis sõda käib kuskil viiendikul,veel ca ühel viiendikul toimuvad arvad raketirünnakud aga kümned miljonid haritumad ja maksujõulisemad on põgenenud erinevatesse riikidesse ?
Kas need inimesed ei usu väljapakutud kindlat võitu ega kogu maailma toetust riigi ülesehitamisel ?

Kummaline maailm
1 kuu tagasi
Reply to  Uskmatu-Toomas

Vastan:
1. Sõda ei olnud vaja kellelegi, kuid Putin ei saanud Venemaa imperialistlikest ambitsioonidest lähtuvalt lubada Ukraina ilmselget liikumist läände.
2. Kümnetele(?) miljonitele Ukraina põgenikele ei jätkuks riigi lääne osas tööd ja elukohti.
3. Võitu usutakse, kuid oma lapsi raketi- ja pommisajus üles kasvatada ei soovi keegi.