Hannes Rumm: mida on Putin kolme nädalaga saavutanud Eestis?

Kaks nädalat tagasi kirjutasin Lääne Elu lugejatele sellest, mida Venemaa president Vladimir Putin saavutas Ukrainale kallale tungides esimese kümne päevaga „rahvusvahelisel areenil”.

Täna tahan rääkida sellest, mida Putini verine sõda Ukraina riigi vastu on kaasmõjuna tekitanud Eestis meie kõigi jaoks.

Esimene ja ühemõtteliselt rõõmustav muutus on see, et sõda liitis eestlased ühte ning tõi välja meie inimeste parimad iseloomuomadused – kaastunde ja soovi abivajajaid aidata. See, millise üksmeelega on ukrainlasi toetatud nii oma sini-kollast suhtumist väljendades, abisaadetisi kogudes või Ukrainasse raha läkitades, on ületanud kõik ootused.

Seda abivalmidust ei saa põhjendada ainult omakasupüüdliku mõtlemisega. Muidugi peab paika loogika, et kui Putin murrab maha Ukraina, siis soovib ta edasi liikuda ning järgmise või ülejärgmisena võib ta oma menüüsse võtta Balti riigid. Kui eestlased ainult nii omakasupüüdlikult mõtleks, piirdutaks abisaadetiste kokkupanemise ja raha annetamisega. Aga ei sõidetaks bussidega Ukraina piirile põgenikele vastu ning 93 protsenti eestlastest ei oleks Ukraina põgenike vastuvõtmise poolt.

Muidugi on ka erandeid. Need inimesed, kes ei austanud Eesti riiki pandeemia ajal, ei käi oma riigi ja rahvaga ühte jalga ka sõja ajal. Tuntud antivakser Kati-Mari Lemm paneb Twitteris Ukraina valitsusele pahaks, et see sõjapõgenikke oma riigis ei hoia: „Need inimesed peaksid olema (Ukraina) valitsuse poolt majutatud riigi läänepoolsetele aladele. See on Ukraina valitsuse kohustus!!! /…/ Järelikult pagulaste invasioon on sihilik tegevus.”

Süüdistada pommirahe all töötavat Ukraina valitsust salakavaluses on kas rumaluse tipp või iseenda pahatahtlikkuse näitaja.

Putini sõda on lõhestanud eestivenelasi. Venekeelses sotsiaalmeedias ringi vaadates selgub, kes on putinist ja usub Nõukogude Liitu taastava idanaabri riigijuhi valesid ning kes suudab oma peaga mõelda.

Näiteks Andrei Lobanov kirjutas suures Facebooki rühmas „Tallintsõ”, kuhu kuulub 34 000 inimest: „Pole põhjust hüsteeritseda, sest nüüd lihtsalt naasevad need Donbassi elanikud, keda oma kodumaal hävitati ja sealt lahkuma sunniti. /…/ Need inimesed ei hakanud almusi paluma, vaid sõitsid kohale tankidega. Nad sõitsid tankidega oma kodumaale, ja seekord naasid nad juba igaveseks.“

Aga kriisiolukorras ongi hea teada, kes on kes.

Eesti poliitikas toimis taas rusikareegel, et mistahes riigis ja mistahes ajal koonduvad inimesed sõjaolukorras enesealalhoiu instinktist ajendatuna oma riigijuhtide taha. Nii on viimasel kolmel nädalal järsult tõusnud peaminister Kaja Kallase juhitud Reformierakonna toetus.

See on loogiline, sest Kallas on sõjaolukorras (eriti välismeedias esinedes) olnud palju veenvam kui pandeemia ohjamisel või energiahinna tõusule reageerimisel. Samas on langenud Keskerakonna toetus, sest keskparteil lohiseb just julgeolekupoliitilise taagana kaasas Kremli-meelsus ja sõda meenutas seda nende eestlastest valijatele.
Ent kolmenädalaste valdavalt heade uudise kõrval, mille sekka kuuluvad ka Eesti kui NATO riigi kaitsevõime kiire tugevdamine meie liitlaste poolt, on Putin meile mitmes küsimuses tekitanud ka pika-ajalise peavalu.

Kui sõjahirm osutub nii suureks, et märkimisväärne arv meie enda inimesi hakkab otsima tööd välismaal ja meie noortel tekib senisest suurem soov teostada end mujal, siis on see Putini tekitatud tõsine kahju meie ühiskonnale.
Teine samasugune pikaajaline ebameeldiv Putini sõja tagajärg võib olla välisfirmade hirm. Kui seni kolisid oma kontoreid Eestisse paljud moodsatel tehnoloogiatel põhinevad ettevõtted, aga see trend pöördub, siis tähendab Putini sõda Eesti majandusele aeglasemalt kasvu ja meie inimestele keskmiselt väiksemaid sissetulekuid.

Kokkuvõttes – kui me tahame Putinile vastu seista, siis on parim, mida iga inimene jõukohasel moel teha saab, Eesti riigi tugevdamine igal võimalikul juhul.