Lõppenud nädalavahetusel mängis Lihulas saalijalgpalli pea 300 noort spordilast. On eriline tunne pakkuda kõige tähtsamatele seda, mis on neile vajalik ja turvalise lapsepõlve tähtsaim osa.
Juba 28 aastat on Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi ühes väikeses Eestimaa nurgas noid asju vaikselt ajanud. Lõuna-Läänemaa külad on nende aastakümnete jooksul jalgpalliga üle veeretatud ja seda korduvalt. Nii on laste esituses näinud maailma populaarsemat spordiala Lihula, Vatla, Kirbla, Tuudi, Kõmsi, Massu, Paatsalu, Virtsu ja Metsküla inimesed. Meie turniire on peetud ka eripärastes kohtades, ekstreemseim neist näiteks meie hulgast lahkunud kauaaegse õpetaja Hillar Laose kodutalu karjamaa Järise külas. On kasvanud põlvkonnad noori, kes teavad, millal on lastekaitsepäeva jalgpalliturniir, millal öeldakse jalgpalliturniiriga „Tere, kool!”, millal saame kokku jalgpallilaagris. Just eri kohtade ja asulate hõng, tunne, mis eri paigus on, teeb võistlusest võistluse. See kõik on vajalik kogemus.
et raha ei jätku vallasakstele palga maksmisekski
nojah – äkki nad tõmbaksidki siis seda enda punti koomale?
lolli
…kuidas seda raha nii äkki nappima hakkas? Vahest on keegi võtnud ja unustanud tagasi panna?
Samamoodi peavad kõik koolid jääma selleks, et neil oleks vähemalt mingigi lootus võtta osa laulu- ja tantsupidudest. Kooril on oma minimaalne osavõtjate arv, orkestril ja rahvatantsurühmal samuti.
Seekord täiesti samas paadis! Koolide kadumisega kaovad esmalt sport, laulu- ja tantsupeod ja see on kiiresti tajutav. Aga kaob ka palju tähtsam asi – elu maal, mille hääbumist ühe valitsemistsükli juures ei pane väga tähelegi (valitseja loomulikult). Ja kui projekt kohapeal viibida on lühiajaline, ei juhtu valitsejaga midagi. Järgmine on juba töös.