Armas rahvas, me elame kibedatel päevadel. Meie valitsus on suunanud irevil hambad omaenda rahva vastu, valmis kõiki teisitimõtlejaid lõhki rebima. Selleks ei põlga ta ära peale hammaste ka küüsi, saates rahumeelsetele meeleavaldajatele kallale hambuni relvastatud teenistuskoerad ja isegi veel rohkem relvastatud politsei eriüksuse! Meid kõiki, kes me läinud nädalal Toompeale suundusime, takistati relvade ja karjuva füüsilise vägivallaga, meid eraldati sunniviisiliselt meie sõiduvahenditest – kuid me ei andnud alla. Me ei anna kunagi alla, vaid jätkame võitlust meie kõikide vabaduse ja vaba Eesti nimel – ja ka teie nimel, kes te olete liiga pimedad selleks, et üldse arugi saada oma vabaduste äravõtmisest.
Terve leheveer (jutu)plöga täis. Iroonia, sarkasm ja (kõver)peegeldused võiks ühiskonnale midagi lisada, tulla rikastavast mõttest, olla vaimukad, aga see a v a l i k u s r u u m i s kirjatükk on piinlik lugemine