Aet Kuuskemaa 30aastane kirg klaasikunsti vastu toob talle igal õhtul naeratuse näole.
Kuuskemaade Haapsalu-kodu heleda elutoa, aga mine tea, vast kogu kodu kese on vitriinkapp, maast laeni ja 30 aastat kogutud klaasikunsti täis. Vaatajal lööb esimese hooga silme ees kirjuks, aga perenaisele on nad kõik head sõbrad, alates 16. sajandist pärit flakoonist – käsitsi maalitud pudelikesest – ja 18. sajandist pärit neljakandilisest kullatud mustriga haprast kausist ning lõpetades klaasikunstnik Kai Koppeli toekate pokaalidega, mis toovad silme ette sünged keskaegsed võlvkeldrid.
Õhtuti klõpsab Kuuskemaa kapis lambid põlema ja naeratab – läbi viie aastasaja ulatuva klaasikunsti sära ja sätenduse peale. „Minu ema ütles ikka, et aias peavad olema lilled ja toas peavad olema asjad,” ütleb Kuuskemaa. Ja mitte lihtsalt olema, vaid nendega peab sõpruses elama. Asjadega sõpruses elamine tähendab aga seda, et nad ei kogu riiulil tolmu, vaid on kasutuses, ja nii ei olegi kadunud aja hiilgust täis hinnaline kogu sugugi vaid vitriinkapis hoidmiseks.
Sel päeval, kui Kuuskemaa Haapsalu-kodus külas olen, troonib 18. sajandist pärit kullatud mustriga kauss aknalaua peal 1930. aastatest pärit koonusekujuliste napsuklaaside vahel, kust perenaine serveerib tilgakese aperitiivi imepisikese sidruniseibiga. „Lihtsalt nende klaaside pärast, eks ole,” ütleb Kuuskemaa.
Murelikivide jaoks on 1960. aastatest pärit pisikauss – väga varane Mirjam Maasikas. Eraldi vaatamisväärsus on muidugi samuti 1930. aastatest pärit likööripitsid, õigemini kausid, sellised mänguasjalaadsed – igaüks ise värvi, sügavates toonides ja pisikesed nagu imeteod, aga nemad jäävad seekord kappi.
Klaasi võlumaailmast võib Kuuskemaa rääkida tundide kaupa. Ta pikib jutu sisse üksteise järel sõnu, mille vasteid ei ole üheski maakeelses sõnaraamatus ja mis kõlavad nagu salakeel – näiteks Lorupikärbilised, võsa- ja sõnnikuklaas. Esimesed on Lorupi klaasivabriku teatavat sorti viinapitsid, kaks järgmist aga näitavad, mida on põletusmaterjalina kasutatud, et klaasimass vormitavaks sulatada.
Kõige vanem ese, toosama 16. sajandist flakoon, on pärit Kuuskemaa lapsepõlvekodust. Kuuskemaa ütleb, et on üles kasvanud kodus, kus oli palju kunsti nii seinal, laual ja riiulis kui ka kappides ja kirstudes. Oli palju asju. Tarbekunstnik Elgi Reemets, Kuuskemaa ema, oli suur koguja, ja aeg ise oli kogumise kuldaeg. Tollal oli kombeks vanad asjad uute vastu vahetada, vanad müüdi võileivahinna eest maha või visati ära. Nii sattuski etnograafiakirega Reemetsa kätte peale vaipade jm tekstiili ning puitesemete ka ehteid, keraamikat, portselani ja klaasi, sh too 18. sajandist pärit kauss ja 16. sajandist pärit flakoon. Viimase seab Kuuskemaa kunstiajaloolasest abikaasa Jüri küll kahtluse alla ja pakub 17. sajandit. Aet Kuuskemaa jaoks sajandil siia või sinna suuremat tähtsust ei ole – peaasi, et ese ise on silmale ilus ja südamele armas.
Suitsuklaasikapis, mille sisu meenutabki klaasiks tardunud suitsu, on täieõiguslikult koha sisse võtnud nõukogudeaegsed pöialpoisid – maalitud pudelikesed, kuhu villiti lõhnavett. Niisuguse rikkuse, ja vormi, mitte sisu üle, olnuks õnnelik iga 1970. aastate laps. „Lõbus kitš,” ütleb Kuuskemaa. „Nad on nii toredad.” Ja täis üllatusi – tuleb välja, et seitse pöialpoissi on disaininud skulptor Aime Jürjo. Õllekapakujulised lõhnaõlipudelid jälle on kujundanud üks mainekamaid Eesti keraamikuid Ellinor Piipuu.
Emalt pisiku saanud, ei võinudki Kuuskemaa endaga teisiti minna, kui et varem või hiljem hakkab ta midagi koguma, ja hakkas ka – 1990. aastate alguses klaasi. Enne seda väikeste laste emana ta pigem vaatas, et saaks kuidagi asju eest ära, saaks natuke lagedamaks ja rohkem hingamise ruumi – oma äärmiselt entusiastlikust kogujast ema ja abikaasa Jüri kõrvalt, kes on antiikseid kunstiesemeid kogunud 17aastasest peale. Mitte et Kuuskemaa toona kaunisasju ei oleks hinnanud, aga siiski – mis liig, see liig. Nüüd ütleb Jüri Kuuskemaa peaaegu et sedasama abikaasa kire kohta – kas ei kipu see elamises juba liiga julgesti laiutama, aga on nagu on.
Aet Kuuskemaa klaasikogujavaist ilmutas end 1990. aastate soodsas õhustikus, kus pudupoode tekkis nagu seeni pärast vihma. Nõukogude aja ainukese antikvariaadiga Tallinnas Viru tänavas ei andnud neid võrreldagi – Viru tänavas olid hinnad kõrged ja kaupmehed asjatundlikud, teadsid, mida müüsid. Kui kodus juba üht-teist ilusat oli, siis polnud mõtet röögatu raha eest lisa soetada.
Pudupoodidega oli teine lugu – müüdi kõike ja palju ning sageli võileivahinna eest, sest väärt kraami ei tuntud ära, peaasi, et lahti saaks. „Need olid väga huvitavad poed,” meenutab Kuuskemaa. „Seal oli niisuguseid asju, mida ma ei olnud näinud, meie kodus seesuguseid ei olnud, ja seda enam hakkasid need mind huvitama – sellised imeilusad peened imeõhukesed klaasikesed, vaasid, kannud, kausid. Hakkasin uurima ja selgus, et ohoo! Eesti värk.”
Langebrauni (Nikolai Langebrauni portselanimaali töökoda, tegutses 1930. aastatel) ja Lorupi (Johannes Lorupi klaasivabrik, 1934–1940) järel vallutas Kuuskemaa südame 1941–1993 tegutsenud klaasitehase Tarbeklaas toodang, ja vaist ei petnud teda. Tarbeklaas Lorupi klaasivabriku järglasena purustab 21. sajandil ühe hinnarekordi teise järel, see on lihtsalt kohutavalt kallis ja nõutud kraam, mida enam ei jaksaks osta.
Emast olid jäänud mõned väga lihtsad Tarbeklaasi nõud, kontrastiks kõigele vanale, mis Reemetsa paelus. Vee ja mahla tarvis oli kasutusel suitsuklaasist kann sarjast Õun ja väikesed neljakandilised taldrikud, mida Kuuskemaa näitab kui oma klaasikogu seemet – kapis üksteise otsas virnas, üsna silmatorkamatud oma pruunikas tagasihoidlikkuses, aga tegelikult väga kaunid, natuke maha viksitud Alvar Aaltolt (Soome disainer 1898–1976) – eks eeskuju võetigi tol ajal siit ja sealt. Kui Lorup alustas Saksa eeskujudel, siis Tarbeklaas algusaastail Vene, hiljem Soome ja Rootsi mõjutustega. 1950. aastatel tulid Tarbeklaasi esimesed omamaised kunstnikud – eesti klaasi isaks nimetatud Maks Roosma tõi 1953. aastal esimesena Helga Kõrge, paar aastad hiljem Ingi Vaheri ja Mirjam Maasika. 1965. aastal liitus nendega Eesti klaasikunsti grand old lady Pilvi Ojamaa, kes jäi vabrikusse tööle 1991. aastani. „Kõik suurepärased kunstnikud ja disainerid, kes kujundasid väga-väga ilusat ja omapärast klaasi,” ütleb Kuuskemaa.
Kuuskemaa paneb neljakandilised taldrikud kappi tagasi, võtab 1990. aastate pudupoed ja emast jäänud kallisvara kolme sõnaga kokku: „Nii ta algas,” ja lisab: „Sai kogutud kindlasti liiga palju.” Et ostmisega tuleb piiri pidada, adus ta hetkel, kui uuris üht järjekordset kataloogi ja abikaasa Jüri küsis oma iroonilis-kuival moel: „Kas sa kavatsed endale kõik need kataloogid kokku osta?”
„Nüüd ma pean väga piiri, aga ei saa öelda, et ma iialgi ühtegi asja enam ei osta,” ütleb Kuuskemaa.
Kuni 1980ndate aastateni toodeti Tarbeklaasis enamjaolt õhukest ja väga õhukest klaasi, üleliidulise nõude järgi pidi iga eset ilmestama graveer- või lihvmuster. Kuuskemaa lemmikut – sileda pinnaga ja ilma graveeri ning lihvita õhukest klaasi – leidus harva.
Tema erilised lemmikud on 1964. aastal disainitud pudelvaasid, mis seisavad köögis tõmbekapi peal. Meenutavad nad välja venitatud klaasimulle, igaüks täiesti isemoodi, kahte ühesugust ei ole, autorid Helga Kõrge ja Ingi Vaher.
1980. aastatel tulid vabalt puhutud rasked värvilised vaasid, mis maksavad aastal 2021 hingehinda, isegi 400–500 eurot tükk. Neid Kuuskemaa kogus ei ole. Pilvi Ojamaa raskepärasest, kuid kaunist Pirita-sarjast on tuhatoos. „Või selline pisikene kausikene, ma ei teagi, milleks ta on loodud,” ütleb Kuuskemaa. Hinda läinud Eino Mäelti vaasidest on kogus eri toonides ja suuruses vaasid sarjadest Lind ja Nurk – ühekaupa pole nagu midagi, aga koos mõjuvad nagu värviline ime. Muidu aga peaks klaas olema õhuke, õrn ja läikiv – see on ta õige loomus. Nagu too Lorupi vabriku üks viimaseid seeriaid – imehabras ja lilleline käsitsi maalitud klaas.
Kogu kõige haruldasem ese pole aga õrn käsimaaling või mõni vabalt puhutud kann, vaid sootuks midagi erilist. Haprusega pole sel vähimatki pistmist, on hoopis toekas ja tugev, kuigi klaasist – see on Lorupi jalutuskepp. Kuuskemaa võtab kapist kepi välja, mille peale ei oska öelda muud, kui et issand. Kas seda on tehtud vaid üks? „Kas just üks,” ütleb Kuuskemaa, „aga võibolla ongi üks.” Ja sätib harulduse ettevaatlikult tagasi oma kohale.
