Lääneranna vallas pöördus võim mullu detsembris, kui koalitsioon lagunes ja vallavolikogu esimeheks sai senine opositsioonijuht Rait Maruste. Märtsis võttis uus koalitsioon maha neli kuud ametis olnud Lääneranna vallavanema Arno Peksari.
Edasine käib Lääneranna valla elanikele ilmselgelt üle jõu. Juunis lagunes uus koalitsioon, ees terendab järjekordne võimuvahetus ja küllap on valijail ammu segi läinud, kes kellega parasjagu käib. Ei jõua keegi järge pidada, kes vahetas poolt. Ja miks peakski?! Iga valija on andnud oma hääle inimesele, keda ta on usaldanud, kellest ta usub, et vald on juhitud, hoitud ja kaitstud ning elu läheb paremaks.
Iseenesest ei ole võimupöördes kui niisuguses midagi halba. Lääneranna vallas mullu detsembris pöördunud võim pole esimene ega viimane. Iga erakonna ja valimisliidu eesmärk on võimule tulla, ja kui see võimalus avaneb, siis seda ka tehakse, et siis valitseda – selle sõna kõige paremas mõttes.
Halb on see, et Läänerannas on võimust saanud Ding an sich – asi iseeneses. Märtsist peale võib valija – kui tema kõrvu vähegi on jõudnud, mis vallavolikogus sünnib – võimurahust vaid unistada. Kas ja kui palju jääb volinikel ja vallajuhtidel aega teha seda, milleks nad on kutsutud ja seatud? Poolteisest miljonist eurost, mille riik Lihula gümnaasiumi jaoks eraldas, pole tuhkagi kuulda. Pole selgust, kas lappida igast nurgast lagunevat ja juba ohtlikku vana või leida raha juurde ja ehitada uus.
Valla lisaeelarve on vastu võtmata. Pole vähimatki selgust, kas Metsküla kool saab uue tiiva või ei saa, kas inimtühjas tondilossis kiratsev pisike Metsküla raamatukogu saab lõpuks uued ruumid või mitte.
Kellelgi pole aega sellega tegeleda, sest võim – asi iseeneses – nõuab oma, võtab kogu jõu, nii et selle kõrvalt ei jää mahti millekski muuks. Aga milleks võim, kui sellega ei osata midagi pihta hakata?
