Juhtkiri: see salapärane president

Presidendivalimised on ukse ees, aga kandidaate õieti pole ja riigikogu puhkab. President Kersti Kaljulaidi valimisaeg lõppeb oktoobris. Uue presidendi valimiseks on aega 60 kuni kümme päeva enne presidendi ametiaja lõppu. Seega septembri lõpuks peab uus president valitud olema. Riigikogu esimees Jüri Ratas on presidendi valimiseks riigikogu erakorralise istungjärgu kokku kutsunud 30. augustiks. Presidendikandidaatide esitamine algab neli päeva varem, 26. augustil.

Kandidaatide esitamiseks on niisiis aega veidi enam kui kuu aega, aga seni ei paista tõsiseltvõetavaid kandiaate veel kuskilt. Praegu näib Eestis olevat kaks inimest, kes on nõus selle ameti enda kanda võtma – need on Tarmo Soomere ja Henn Põlluaas. Ülejäänud jutuks kerkinud isikud nagu Siim Kallas ja Jüri Ratas on aga kandideerimise välistanud. Nüüd on peaminister Kaja Kallas teada andnud, et vähemalt üks kandidaat on veel, aga tema veenmisega, et ta oleks ise nõus, on tükk tegu. Meediast käis läbi, et see kandidaat võib olla Hardo Hansson, kuid tema kinnitas, et keegi pole teda veenmas käinud.

Rahvas vaatab aga poliitikute sebimist kõrvalt ja ootab nimesid. Kuigi rahval pole tegelikult presidendi valimisel kuigi palju kaasa rääkida, poleks aus neid ka teadmatuses hoida. Siis lõppeks ka jutud tagatubade presidendist, kellega küll valimiste ajal nõus olla, kuid kelle arvel hiljem tänitama hakata.

Alati enne ja vahetult pärast presidendivalimisi räägitakse palju sellest, et presidendi peakski valima rahvas, kuid siis arutelu sumbub ja kõik läheb vanaviisi edasi. Samas muudaks presidendi otsevalimised võimupiire – rahva valitud president eeldaks suuremat võimu kui presidendil praegu on. Siiski võiks seltskond, kes presidenti valib olla veidi suurem kui pelgalt riigikogu – näiteks valijameeste kogu, kuigi ka selle kaalukus on omavalitsusreformi tulemusel kõvasti vähenenud. Millest on tõsiselt kahju.