Jaanus Getreu: noorsportlased muutuvas maailmas

Laupäeval jooksid Lihula gümnaasiumi jalgpalliväljakutel rõõmsad lapsed, sest peeti Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi 14. lastekaitsepäeva jalgpalliturniiri.

Selline perepäev on jätk 1995. aastal Virtsus ellu kutsutud Lõuna-Läänemaa koolide turniirile. Ent kuna aeg on meie tillukestele koolidele halastamatult rusikat näidanud, on suund natuke muutunud. Meie piirkonnas lihtsalt pole enam koole, kes omavahel võistleksid – mitmed koolid on suletud.

Lastekaitsepäeva perepäeval oleme viimastel aastatel pannud lapsed mängima oma koduküla eest. Lastekaitsepäev on õige päev, et tuletada lastele meelde kodu ja kodukandi tähtsust ning määratult suurt rolli lapse inimeseks kasvamise teel. See on meil hästi õnnestunud, millest annab tunnistust, et niisugused ettevõtmised on väga populaarsed. Ka laupäeval lustis staadionil üle saja lapse ja lapsevanema.

Sedasorti algkooliastmele mõeldud ettevõtmised on meie esimene samm suunata lapsi sporditegemise poole. Mis saab olla parem sellest, kui laps tuleb vanemate käekõrval staadionile ja saab osa toredast üritusest: mängib sõpradega ja peab pallilahingut emade-isade vastu. See on turvalise lapsepõlve osa ja meie meelest väga vajalik. Lastel puuduvad seejuures kohustused. Kohustus on klubil, kes peab tagama, et laps oleks rõõmus ja lapsevanem rahul. Meie anname võimaluse ja siis otsustab laps ise lõpuks koos vanemaga, kas proovida ka treeningul käimist ja tunniplaani alusel sportimist.

Ka esimesd treeningud on lastel samasugused – mänguliste harjutustega hoiame lapse rõõmu. Me ei survesta liigsete võistlustega, kuigi tasapisi korraldame väikestele jalgpalluritele ka eri turniire. Meie klubi on alati hoidunud joont, et näiteks alla kümneaastased lapsed Eesti noorte meistrivõistlustel ei osale. Hakkame sellistel võistlustel käima umbes 12aastaselt. Alla kümneaastane laps ei saa veel arugi, mis see võistlusjalgpall on – milleks tuua tema lapsepõlve liigset stressi. Parem hoiame teda väikeste turniiride ja perepäevadega rõõmsana – see on meie klubi filosoofia. Ka läbi niisuguse tegevuse saame noored soovi korral tuua võistlusspordi juurde.

Meie jalgpallipäevad on selle kohta parim näide. Ka laupäeval seisid laste ees Eesti tippjalgpallurid, kes samalt spordipäevalt alustanud, hiljem koduklubi esindanud ja kulda-karda võitnud. Samal päeval tuli ka teade, et üks neist sai kutse Eesti noortekoondisesse – ring ongi täis.

Meeskonnaalal on eriti oluline ühtsustunne. Väiksemates kohtades on seda parem saavutada, sest lapsed õpivad suuresti ühes-kahes koolis ja selleks ajaks, kui nad moodustavad võistkonna, kelle klubi otsustab võistlusteks välja panna, on palju tööd juba tehtud. Väikesest peale koos olnud lapsed tunnevad kaaslasi läbi ja lõhki, nad usaldavad ja toetavad üksteist. See erineb kindlasti suurtest linnaklubidest, kus lapsed sõidavad treeningule eri linnaosadest. Suurlinnas ei tunne lapsed üksteist, kuigi võivad õppida ühes koolis. Maalastel on selles osas eelis.

Lõpuks jõuavad kunagi perepäevadelt ja lasteturniiridelt alustanud lapsed ikka võistlusareenile. Turvalised lapsepõlvetegemised peaksid olema 15–16aastastele ladunud pinnase astumaks Eesti noorte meistrivõistluste karussellile. Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubil läheb riigi esivõistlustel 23. aasta, mis on väikese maaklubi kohta aukartustäratav number. Meie noored jalgpallurid on endiselt tublid ja veavad kindlalt maaklubi vankrit.

Siiski on kõige ilusa juures märgata ka külgi, mida 30 aastat noortega tegelenud treenerina on keeruline omaks võtta. Kui noorsportlane on treeninud teatud eani, peaks tal olema justkui kohustus võistlustel osaleda. Pärast seitset-kaheksat treeninguaastat peaks juba olema sportlase algeid. Seda enam, kui ka sportlase ja vanemaga on jõutud kokkuleppele ja saadud luba, et laps tohib võistelda. Just nii, küsides luba vanemalt, lapselt ja ka lapse arvamust, talitangi.

Nüüd aga on märgata laste omavoli, mida 10–20, rääkimata 30 aastat tagasi, ei olnud. Varem võtsin poisid ritta ja ütlesin: võistlus toimub seal ja seal, kaasa see ja see, väljasõit kell 8. Laps jättis kõik meelde, viis info koju ja järgmisel hommikul olid kõik kohal.

Praegu on aga noori, kes hakkavad ise valima, millistele võistlustele minna, ja tagatipuks tegema ise ka trennigraafikut – selles trennis olen, selles ei ole, sest lähen selle ajal mujale möllama. Nii kipub see olema just individuaalaladel – meeskonnaalal see läbi ei läheks, sest siis meeskond laguneks, kuigi ka seal on seda märgata.

Oleme liikumas suunda, kus treener peab last veenma: tule palun võistlustele, meil on selline tore asi, tule proovi, saad kiiresti joosta, hüpata. See on ennekuulmatu. Aastaid tagasi oli õpetaja käsk kooli esindada lapse jaoks nõue. Kas praegu julgeks mõni kehalise kasvatuse õpetaja koolis last sundida: seal on jooksuvõistlus, pead tulema? Ei, kindlasti mitte! Tuleb ikka veenda ja meelitada. Muidugi on palju tublisid lapsi, kuid järjest enam näeb eelkirjeldatud poolt. Mina nutsin 14aastase poisina aastal 1987, kui kooli korvpallivõistkonnast välja jäin. Aasta hiljem olin teinud nii palju trenni, et mind valiti noorteturniiri parimaks mängijaks.

Tihti taban ennast ka mõttelt, et ega ma kellelegi täna trennis midagi teravat ei öelnud – äkki solvub ja õhtul saan telefonikõne. Paar aastat tagasi helistas mulle pahane lapsevanem ja ütles, et laps tuli nuttes koju, sest nõuan trennis kiiresti jooksmist… Püha jumal! Kas tõesti on see psühhoterror, kui treener nõuab trennis käivatelt lastelt pühendumist? Võistluste eelõhtul tuuakse ka kõikvõimalikke vabandusi, et mitte osaleda.

Kui 15–16aastane käib treeningul ja on seda teinud pikki aastaid, peab ta ka võistlema – nii lihtne see ongi. Treening pole kohustuslik, kuid kui oled selle valinud, on kohustus seda ka korralikult teha. Või lepib lapsevanem tõesti treeneriga kokku, et noor käib lihtsalt trennis, ilma et end proovile tahaks panna? Kas see on ahistamine, kui treener nõuab trennis ja õpetaja koolis, et laps peab pingutama?

Kes kaitseb tänapäeval õpetajat, kui lastel on ainult õigused, aga kohustusi mitte? Õpilased – kas vanemate teadmisel või mitte – on loomas endale mugavat maailma, kus vastutust polegi. Noor inimene peab suutma võtta kohustused ja vastutused.