Lääne-Nigula vallas on tänavu uppunud juba kolm inimest, kuigi aasta algusest on möödunud vaid viis kuud. Tegemist on läbi aastakümnete suurima uppunute arvuga ühes vallas.
Iga uppunud inimene on suur kaotus lähedastele ja kogu ühiskonnale. Eesti 2020. aasta statistika näitab selgelt, et inimesed ei upu ainult ujuma või paadiga sõitma minnes – hoopis suurem ohuallikas on kodune keskkond, kus kukutakse kraavi või tiiki või uputakse vanni. Kas selle põhjuseks on inimese harjumus või oma võimete ülehindamine?
2020. aasta statistika näitab, et:
- üle poole uppunutest olid eakad (33 inimest);
- seejuures uppus eakaid kolm korda rohkem kui 2019. a;
- kümne aasta jooksul ei ole uppunud nii palju eakaid kui 2020. a;
- uppunute keskmine vanus on 61 eluaastat, mis on läbi aastate kõrgeim keskmine vanus;
- üle poolte uppumistest juhtub vette kukkumise tõttu 52% (30);
- kõige rohkem uppus inimesi kraavidesse ja tiikidesse kukkudes, vastavalt kaheksa ja seitse inimest (2019 uppus mõlemas kolm inimest);
- kõik kodukeskkonnas kukkudes uppunud olid eakad (10), keskmise vanusega 75 aastat. Kuuel neist olid terviseprobleemid ja kolm olid alkoholijoobes;
- juba kolm aastat järjest on üle poolte uppunutest joobes. 2020. a oli 57 uppunud täiskasvanust tarvitanud alkoholi 31 (keskmine joove 2,58‰).
Koduõue veesilm on oht nii väikelastele kui ka vanematele inimestele. Maailma avastavad lapsed satuvad ootamatult veekogude äärde ja seetõttu ka ohtu. Ka ammutavad paljud aiapidajad kastmisvett just koduõue tiikidest ämbritega küünitades. Kahjuks halveneb vananedes koordinatsioon ja oma võimeid üle hinnates võibki vette kukkuda. Tiigi kaldad on sageli mudased ja libedad ning vanemal inimesel on sealt peaaegu võimatu välja saada. Selliste olukordade vältimiseks tuleks tiiki paigaldada pump. Lisaks on mõistlik ümbritseda tiik või ohtlik kraav aiaga, et tiigile poleks lihtne ligi saada või sinna kaldalt libiseda.
Lisaks tiikidele ja veesilmadele leiame kodukandis mitmesuguseid purdeid ja sildu, mida valla eri paigus kasutatakse otseteedeks. Need on aga ajaga muutunud kasutuskõlbmatuks – käsipuud on murdunud, lauad mädanenud. Pole sugugi harvad juhtumid, kus inimene upub, ületades ojale ehitatud silda, mille käsipuu ei pea raskusele vastu. Omavalitsus või maaomanik peab purded kindlasti üle kontrollima, sest kõik, mis on kunagi loodud, tuleb ohutuse tagamiseks aeg-ajalt üle vaadata.
Päästeamet saab ikka ja jälle teateid avatud kaevudest või mitmesugustest ohtlikest aukudest, kuhu on suur risk sisse kukkuda. Augud on sageli peidus heina sees või on luugid pehkinud. Sellistest ohukohtadest tuleb kindlasti teavitada kohalikku omavalitsust, kes saab välja selgitada maaomaniku ja survestada teda luuke asendama või auke sulgema.
Kõik inimesed on koroonakriisist väsinud ja nakatumise kartuses ei soovitata oma vanemaid liiga tihti külastada. Eakad tunnevad aga end unustatuna. Oleme näinud inimesi, kelle eluisu on nii otsas, et võetakse ette samm astuda tiiki. Seepärast olgem hoolivad ja pidagem meeles oma vanemaid, vanaemasid ja -isasid. Suhtleme oma vanematega ja võimalusel külastame neid. Suhtlemise kõrval aitame neil muuta ka kodu ja õue turvalisemaks.
Ikka ja jälle lisandub statistikasse kalastamisel uppunuid. Lääne-Nigula vallas uppus aprillis 59aastane kalamees. Paraku on mitmed uppunud kalamehed olnud joobes, kuid vesi ja alkohol ei käi kindlasti kokku.
Sel kevadel hukkus Saaremaal kaks kahlamispükstes kalastanud 58aastast meest. Kui noorem mees jaksab ka kahlamispükstes kukkudes veest välja ujuda, siis vanem inimene seda ei suuda.
Kahlamispükstega kalale minnes tuleb teha ettevalmistusi. Kanda tuleb pääste- või ohutusvesti, ka jõe ääres. Tänapäeval on palju eri tüüpi veste, mis on mugavad ega takista liikumist. Kahlamispükstega kalale minnes tuleb kutsuda kaasa kaaslane, kes õnnetuse korral saaks kiiresti appi tulla, kandes ise päästevesti. Lisaks tuleks hinnata ennast – kas sellisel ohtlikul viisil on üldse mõistlik toitu lauale tuua või oleks vananedes mõistlik millestki loobuda.
Peagi algab suvine ujumishooaeg ja inimesed kipuvad vee äärde. Tahan päästjana südamest loota, et uudised uppumistest jäävad olemata. Vaatame oma kodudes ja ümbruskonnas ringi sellise pilguga, et märgata võimalikke ohte. Hoolime oma pereliikmetest, tehes ka nende kodu ja toimetamise päriselt ohutumaks.
