Teist kevadet järjest on koolimajad tühjad ning õpilased-õpetajad sunnitud klassiruumi asemel töötama kodus. Üks erinevus siiski läinud aasta märtsiga võrreldes on – nüüd olid nii õpetajad kui ka õpilased distantsõppele üleminekuks rohkem valmis.
Eelmisel kevadel tuli korraldus minna üle distantsõppele nagu välk selgest taevast ja nii õpetajatel kui ka õpilastel jäi ettevalmistuste tegemiseks aega vaid paar päeva. See, kuidas eemalt õpetamisega hakkama saadi, sõltus paljuski kooli digipädevusest. Koolides, kus juba varem oli e-õpet katsetatud, läks see kergemalt kui seal, kus võimalikke õpikeskkondi alles avastama hakati. Üks, mille üle lapsevanemad toona kurtsid, oligi see, et veebikeskkondade rohkuses oli keeruline orienteeruda.
Teine mure oli õppetööks vajalike arvutite olemasolu kodudes. Paljudes koolides olid õnneks olemas arvutid, mida õpilastele välja laenutada, ja appi tuli eraalgatus „Igale lapsele oma arvuti”. Nii kulges esimene distantsõppekevad õppides ja katsetades.
Sel kevadel olid koolid distantsõppeks paremini ette valmistunud, seda enam, et paljudes koolides on klassidel tulnud ka sügisel ja talvel nädala-paari kaupa distantsilt õppida. Õpetajad on kokku leppinud veebikeskkonnad, mida õppetöös kasutatakse, tundide läbiviimisel on nii õpetajad kui ka õpilased kogenumad ning õpetajad oskavad paremini arvestada, kui palju ja kuidas kodutöid lastele anda.
Hoolimata sellest on nii õpetajate kui ka õpilaste koormus hüppeliselt kasvanud. Eriti keeruline oli osade aineõpetajate olukord siis, kui vanemad kooliastmed olid juba distantsõppel, algklassid aga käisid koolis. Mitmetele õpetajatele tähendas see, et anda tuli nii veebi- kui ka kontakttunde. Selles mõttes on nüüd lihtsam.
Samas võime olla ükskõik kui digipädevad ja ükskõik kui hästi distantsõppeks valmistunud, kaugelt õppimine ei asenda päriskooli ja -tunde. Millist mõju see meie lastele avaldab, näitab tulevik.
