Esmaspäeval on 8. märts, naistepäev. Vahepeal punase pühana varjus olnud tähtpäeva on Eestis aasta-aastalt järjest rohkem tähistama hakatud. Sageli piirdub see küll viisaka lillede kingimisega, kuid lilled ei varjuta naistepäeva sügavamat mõtet.
Naise roll ühiskonnas on sajandite jooksul väga palju muutunud. Muinasaegses viikingiühiskonnas, mille kultuurilisse mõjusfääri meiegi kuulusime, oli naistel üsna tugev positsioon – naine võis olla perekonnapea, tal oli sõnaõigust. Järgmised sajandid tõid kaasa taandarengu – kus naise iseseisvust järjest kärbiti ja ta taandus koduseinte vahele. Sageli polnudki naisel sünnist saadik muud eesmärki, kui valmistuda selleks, et võimalikult tulusalt mehele minna ja siis järeltulijaid sünnitada. Sellest ringist välja murda ja ennast muud moodi, kui abielu kaudu, tõestada suutsid vaid vähesed.
Meie jaoks, kes me elasime Nõukogude Liidus, omandas naistepäev tugevalt poliitilise tähenduse ja sel päeval tõsteti ausse kangelasemad ja naistöölised. Eks see omaaegne politiseeritus oligi üks põhjus, miks naistepäev taasiseseisvunud Eestis mõneks ajaks varjusurma langes.
Naistepäev sündis 20. sajandi alguses naiste solidaarsuse päevana, mil tõsteti esile naiste õigusi ja vabadusi. Aja jooksul on naised endale välja võidelnud valimisõiguse, naised on tunginud elualadele, mida varem puhtalt meeste pärusmaaks peeti, ja näidanud, et nad saavad hakkama. Eestigi paistab silma sellega, et naised on jõudnud riiki juhtima – esimest korda on meil naine nii president kui ka peaminister.
Ometi ei ole võitlus naiste õiguste eest lõppenud. Endiselt on põhjust rääkida meeste ja naiste vahelisest palgalõhest, on põhjust rääkida ahistamisjuhtumitest ja naistevastasest vägivallast. Eesti on meeste ja naiste vahelise võrdsuse näitajate poolest Euroopa Liidu riikide tagumises pooles ja palgalõhe on siin jätkuvalt Euroopa üks suurimaid.
Inimlik lollus on hukutav. Juba aastaid tagasi tõestasid juhtivad teadlased ära, et Eesti palgalõhe meeste ja naiste vahel on eelkõige majandusstruktuuri küsimus, sest meie madalapalgalistes sektoris töötavad peamiselt naised. Teiseks on see hea näide vildakast riigipoolsest haridustellimusest ehk õpetatakse riigi raha eest neid erialasid, milledel puuduvad väljundid tööjõuturule. Süsteemne viga vajab parandamist, sest utreeritult muidu istuvadki 2 kõrgharidusega naised müüjatena kauplustes. Kolmandaks on Eesti naised alalhoidlikud ja riigis puuduvad vajalikus määras sotsiaaltugi ning ka ametühing töötaja kaitsmisel on olematu. Jne jne. Niikaua kui räägitakse mitte põhjustest vaid ainult tagajärgedest, niikaua ka ei muutu midagi. LE võiks ju olla teerajaja.
Nõukogude liidus polnud invaliide ja pederaste ka aga täna Teie siin käite ju ise neid ülese utsitamas ja lippe lehvitamas… mis naistest ja ebavõrdsusest siin saab juttu olla. Normaalsed mehed armastavad ja hoiavad alati oma naisi olgu mis valitsus või aeg tahes aga teatud seltskond kes siin leheneegrit mängib vajab ennast alati etteotsa näitamiseks kuulamiseks seada:)) Head naistepäev!