Kaja Kallas: Eesti tuleb tagasi

Austatud riigikogu liikmed!

Seisan siin kõnepuldis teie ees teist korda Eesti Vabariigi peaministri kandidaadina. Olen kahe aasta jagu vanem ja elukogenum. Aga veel rohkem on selle kahe aasta jooksul muutunud maailm minu ja meie kõigi ümber, muutunud on ka Eesti. Tusasemaks, endasse tõmbunumaks. See ei ole ainult COVID-19, mis on inimeste heaolule ja enesetundele laastavalt mõjunud.  See on ka globaalse kurjuse viirus, mis juba enne koroonat oli asunud ühtsustunnet ja koostööd rahvaste vahel ja rahvaste sees nõrgestama.  Ent kui ei ole koostööd, ei ole varsti enam ka tööd. Ja kui ei ole tööd, mis tooks leiva lauale, ei ole enam inimväärset elu.

Minu jaoks ei ole valikut, mida teha. Tahan anda endast kõik, et Eestis oleks inimestel hea elada. Hea mõelda, hea töötada, hea õppida, hea lapsi kasvatada, hea nautida meie kaunist loodust. Tahan näha Eestit taas naeratamas, mitte kulm kipras ja rusikas taskus nurka tõmbumas. Tahan näha Eestit, mis on valla uutele ideedele ja huvitavatele arvamustele. Eestit, mis liigub tulevikku julge, avara ja targa pilguga.

Jah, see on COVID-19, mis on praegu pea kõikide valitsuste – kus maailma otsas nad ka ei asuks – prioriteediks. Tervisekriis. Isegi kõige suletumad riigid pole pääsenud surmavast viirusest. Tervisekriis on andnud valusa löögi nii majandusele kui ühiskonnale tervikuna. Ka Eestis.

Siit meie väljakutsed algavadki.

COVID-19 teine laine on absoluutselt esimene asi, millega uus valitsus koheselt tegelema hakkab. Viimased nakatumisnäitajad on küll stabiliseerunud, aga oht ei ole sugugi kadunud. Kui te mind toetate, siis saavad juba homme kokku valitsuse kriisikomisjon ja teadusnõukogu. Meie eesmärgiks on hoida Eesti nii lahti kui võimalik, et inimesed saaksid käia tööl, lapsed  koolis ja jätkuks ka majandustegevus. Teisest küljest on selge, et kriisi ületamiseks peame  viiruse leviku saama piisava kontrolli alla. Valitsus on siin nagu kuristiku kohal köielkõndija, kes peab pidevalt jälgima tasakaalu. Ühele poole kaldudes kaotame viiruse üle kontrolli ja sel juhul läheb nagu mõnes meie naaberriigis, kus igal kuul sureb sadu inimesi rohkem kui tavaliselt. Kaldud teisele poole, kaotavad inimesed töö ja kasvab ühiskonnas nähtamatute ohvrite arv. Sellel peenikesel köiel balansseerides peame edasi liikuma, et jõuda üle kuristiku tagasi normaalsusse.

Selleks, et saaksime ühiskonna avada ilma, et kaotaksime inimelusid ja riskiksime  meditsiinisüsteemi kokkuvarisemisega, selleks on teadlaste sõnul ainult üks tee. See on kriitilise hulga Eesti inimeste vaktsineerimine. Seetõttu seame vaktsineerimise korraldamise järgmisteks kuudeks valitsuse kõige tähtsamaks ülesandeks, kaasame kõige võimekamaid eksperte ja eraldame kõik vajalikud ressursid. Peame nii Euroopa tasandil kui ka erinevate vaktsiinitootjatega läbi rääkima, et kiirendada vaktsiinidooside hankeid ja vaktsineerimist.  Igal inimesel peaks praeguste andmete põhjal olema teada, kunas jõuab vaktsineerimise järjekord temani.

Vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik, ometi on mul kõigile Eesti inimestele palve: kui teie arst soovitab vaktsineerida, siis tehke seda. Nagu ütles Arnold Schwarzennegger: kui maja põleb, kutsuge tuletõrje, mitte ärge otsige internetist vastuseid, kuidas seda ise kustutada. Me ju usaldame Eesti arste ja meditsiinisüsteemi, nad tõesti teevad tublit tööd. Usaldame neid siis ka vaktsineerimise küsimuses.

Ma tahan kriisi lahendamisel tunnustada ka meie eelmist valitsust. Jah, on palju asju, mida meie oleks teinud teistmoodi ja millele me oleme opositsioonist tähelepanu juhtinud. Ent suures plaanis on Eesti läinud õiget teed. Ma arvan, et tänaseks on kõik poliitilised jõud aru saanud, et sellest kriisist ei juhi meid välja poliitilised viroloogid, vaid ikka päris teadlased. Peame nendega koos analüüsima, mida oleks Eesti võinud teha teisiti ja paremini. Praeguses olukorras on ka tagantjärele tarkusel suur väärtus. Ka küsimus, miks Eestis on haigestumisnäitajad ligi kümme korda kõrgemad kui Soomes, vajab vastust.

Tahan tänada kõiki häid Eesti inimesi, kes on oma kaasteeliste tervise nimel teinud palju ohverdusi. Ent mõistan ka neid, kes on pikaldasest kriisist väsinud. Võimalik, et ühiskonna ohutunnet  ja vajalikku tähelepanu viirusele vähendas ka abielureferendumi-teema jäik peale surumine, mis mitte kuidagi ei aidanud lahendada tervisekriisi. Pigem vastupidi. Loodan väga, et suudame ennast taas kokku võtta, veel mõned kuud vastu pidada, et seejärel pöörduda tagasi normaalse elu juurde.

Lugupeetud kolleegid, teine kriis, millega seisame silmitsi, on väärtuste kriis.

Eesti iseseisvuse eest seistes oli meil üks, väga selge eesmärk. Samuti oli meil ühine eesmärk iseseisvumise taastamisel. Kui aga vabadus ja iseseisvus olid kätte võidetud, selgus, et meil on sellest, kuidas ühiskonnaelu peaks olema korraldatud, erinevad vaated ja arusaamad. Mis ju ongi demokraatliku ühiskonna täiesti normaalne seisund! Poliitika on vaidlus selle üle, kuidas me oma ühiskonnaelu korraldame ja ressursse jagame. Kuid miks me peame oma vaateid esitades teist inimest solvama, mõnitama? Miks meil on nii palju viha üksteise vastu? Kuhu on kadunud väärikus?

Tahame või ei taha – me oleme maailmaga seotud. Isegi tigedus on piiriülene. Lootust empaatilisema keskkonna taastumiseks annab  nädalapäevad tagasi ametisse vannutatud Ameerika Ühendriikide uus president Joe Biden. Tsiteerin teda: „Ilma ühtsuseta ei ole rahu, on ainult kibedus ja raev.“

Ka Eesti kohta on arvatud: oleme lõhestatud rahvas.  On see ikka nii? Koalitsioonid võivad minna katki, aga see veel ei tähenda, et ühiskond oleks katki. Jah,  lõhestumise oht on olemas. Jah, leidub  poliitikuid, kes püüavad tundlikke teemasid võimendades inimesi üksteise vastu ässitada – kõik selleks, et pimeda viha pealt lõigata poliitilist omakasu. Ometi ei ole Eesti ühiskond jaotunud kahte vaenulikku leeri.  Ja ma loodan, et seda ei juhtu kunagi. Eesti riigi ja rahvuse püsimise jaoks tõeliselt olulistes küsimustes on valdav enamus eestlasi jätkuvalt ühel meelel. Olgu selleks kas või kuulumine Euroopa Liitu. Äärmuslastel ei ole Eestis arvestatavat kandepinda, rahva nimel rääkijate positsiooni.

Kõige halvem, mida ühe valitsuse liige võib Eestile teha, on ise provotseerida ja eskaleerida konflikte. Uus valitsuskabinet seda kindlasti ei tee. Me ei jaga ühiskonda põhimõttel „meie“ ja „nemad“. Ka „nemad“ on meie inimesed. Me ei hakka pidama Ümera lahingut Eesti inimeste vastu. Arutu oleks säärast lahingut pidada, sest isegi kui  koostöö ühe või teise erakonnapoliitikuga on keeruline või lausa võimatu, siis ühegi elanikegrupi suhtes ei saa valitsus olla hoolimatu.

On aeg loobuda juhtmõttest, et võitja võtab kõik ja kaotajale ei jää midagi. Head mõtted Eesti elu edendamiseks ei saa tulla ainult valitsuselt ja koalitsioonilt. Opositsioon on samuti saanud rahvalt mandaadi oma ideede esitamiseks ja kaitsmiseks – peame õppima teineteist kuulama. Vaielda tuleb ka, aga ma usun, et suudame seda teha üksteist respekteerides ning et suuremeelsust jätkub nii koalitsioonil kui opositsioonil. Väiklus ei tee ühtki väikeriiki suureks.

Head kuulajad,

Kolmas kriis, milles me oleme, on süvenev majanduskriis ja sellest tulenev vaimse tervise kriis. Inimesed on ärevil ja hirmul. Iga päev näeme me haigestunute numbreid, mis on kordades suuremad kui kevadel. Oleme kevadega võrreldes kehvemas seisus, sest inimeste vastupanuvõime viirusele on otseses sõltuvuses nende vaimsest tervisest, nende enesetundest. Paljud inimesed on kaotanud töö ja paljud elavad hirmus töö kaotada.

Inimeste vaimne tervis on järjest suurema surve all, sest me vajame üksteisega suhtlust ja   ja märkamist, seda aga napib. Emana oli mul valus kuulda, et eelmisel aastal võtsid endalt elu 14 last. Neid oleks saanud aidata. Seetõttu peame hädavajalikuks aega kaotamata võtta vastu psühhiaatrilise abi seaduse muudatused, mis seda tulevikus väldiks. Samuti loome vaimse tervise võrgustiku, et vaimse tervise muresid varakult märgata ja abi anda.

Kõik inimesed tahavad end tunda väärtuslike ühiskonnaliikmetena. Nagu psühholoogid ütlevad: kuuluvuse tunne on üheks heaolu aluseks. Aga töökoht on vajalik ka lihtsalt selleks,  et peret toita. Inimeste hirmu kaotada töökoht võtab maha ainult see teadmine, et töökoht säilib. Seetõttu teeb uus valitsus pingutusi majanduse maksimaalseks võimalikuks käigus hoidmiseks ja piirangute alla jäänud sektorite taas käivitamiseks. Siin on abiks Euroopa Liidu toetused, kuid me peame neid väga targalt kasutama. Raha ärakulutamine ei saa olla eesmärgiks omaette.

Peame võitlema selle eest, et inimestele, kaupadele ja teenustele oleks jälle tagatud vaba liikumine. Et Eestisse tuleks investeeringuid ning olemasolevad ettevõtted näeksid võimalusi oma tegevust siin laiendada. Peame taastama Eesti hea maine ettevõtlus-sõbraliku maana.

See kriis on meile andnud võimaluse korraldada tööd paindlikumalt, ka seadused peaksid paindlikkust senisest rohkem soosima. Kaugtöö vajadustega peab kaasas käima ka taristu. Kahjuks on kaugemates Eestimaa paikades töötamine takistatud kehva internetiühenduse tõttu. Lõppeks ei ole see üksnes tööhõive küsimus – see on elementaarsete elutingimuste küsimus. Seetõttu investeerime Euroopa Liidu raha kiirete internetiühenduste väljaehitamiseks kõikidesse Eestimaa nurkadesse.

Olen seisukohal, et pikaajaline riigi sekkumine pärsib majanduse arengut, lühiajaliselt tuleb seda paraku teha – et majandust taastada. Riigi raha jagamine toetusteks peab siiski lõppema nii pea kui võimalik, et mitte lämmatada erainitsiatiivi ja konkurentsi. Ja mis on eriti oluline – riigi raha jagamine peab olema ilma eranditeta läbipaistev, selge.

See toob mind neljanda kriisini, kuhu oleme sattunud ja mis kahjuks ei luba ka uuel koalitsioonil puhta põllega alustada. Jutt on korruptsioonikriisist. Ma olen elukutselt advokaat. Minu tõekspidamised ja minu maailmavaade on seotud usuga õigusriiki. Seetõttu ma nii kirglikult selle eest võitlengi. Kokkulepitud reeglitest tuleb kinni pidada. Õigusriigis ei tohi otsused sündida salaraha mõjutusel. Kui selles vallas järele anda, hävitaks see mitte ainult ühe erakonna või valitsuse, vaid kogu riigi usaldusväärsuse tema kodanike silmis.

Viimastel päevadel on mitmed kolleegid kiidelnud oma nulltolerantsiga korruptsiooni suhtes. Tegelikkuses on see kahjuks tähendanud selliste algatuste nullimist, mis aitaksid korruptisooniohtu vähendada. Uus valitsus tahab olla järjekindlam, samas arvan, et reeglid, millega reguleerida erakondade rahastamist või parlamendi enda tööd, peaksid olema kehtestatud erakonnaülesel põhimõttel või vähemalt kvalifitseeritud enamuse toel.

Eesti poliitikute poolt enim tsiteeeritud Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare on vabariigi algusaegadel öelnud: „Demokraatia vajab enese piiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid ise oma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid end taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi.“

Head rahvasaadikud,

Viies kriis, mis pidurdab Eesti arengut, on Eesti rahvusvahelise maine kriis. See ei ole kellegi pahatahtlik väljamõeldis ega kujutelm.  Inimesed, kes esindavad meie riiki välismaal, on seda viimastel aastatel igapäevaselt kogenud.

Muide, vaevalt oli informatsioon valitsuse kukkumisest Eestist välja läinud, kui  hakkasin saama sõnumeid meie liitlaste juhtidelt lootusega, et Eesti on tagasi. Ametisse astuva valitsuse suurimaid väljakutseid ongi taastada usalduslikud suhted liitlastega. Eestil on jõudu   tõusta taas oma piiridest suuremaks riigiks, mida hinnatakse avatuse ja uuendusliku tehnoloogiapoliitika poolest. Me tahame elada tulevikku vaatavas riigis, millega arvestatakse nii Euroopas kui maailma areenil. See oli ju ka meie ühine eesmärk nii iseseisvumisel kui ka iseseisvumise taastamisel – jääda eestlasteks, aga olla ka eurooplased.

Kuues kriis on tõekriis. Elame ajastul, kus valed levivad kiiresti ja kaugele. Winston Churchill ütles juba II maailmasõja ajal,  et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Tänapäevases infoühiskonnas on valesid avaldada kordades lihtsam ja nende levikut takistada peaaegu võimatu. Hirmutamise eesmärki teenivate valedega on juba jõutud üle ujutada ka alles ametisse astuva valitsuse kavatsused. Valed maksude tõusust, immigrantide massilisest sissevoolust, riiklikust homondusest, jne.

Inimesed ei tea enam, mida uskuda ja mida mitte. See seab omakorda löögi alla otsuste usutavuse rahva silmis. Seetõttu oleme võtnud eesmärgiks kõikides valdkondades kaasata teadlasi ja eksperte. Ent samavõrd peab ka valitsus olema oma otsuste selgitamisel veenev ja avatud.

Oleme küll kriisiolukorras, kuid taibuka tegutsemise korral võime kriisist kujundada tuleviku väetise. Kriis võimaldab meil panustada rohkem Eesti digiriiki, lihtsustada  inimeste ja ettevõtete suhtlemist riigiga. Samuti on kriis õige aeg meie tööstuse puhtamaks ja rohelisemaks muutmisel. Targemad töökohad annavad ka võimaluse maksta inimestele rohkem palka. Erilist tähelepanu pöörame Ida-Virumaale, kuhu tuleb kaasata selliseid investeeringuid, mis vajavad sarnaste oskustega inimesi. Ida-Virumaal on nad olemas.

Kõige eeltoodu realiseerimiseks on vaja raha, aga rahaga on riigieelarves seis pehmelt öeldes keeruline. Me ei saa lõputult üle võimaluste elada, mistõttu tulude ja kulude tasakaalu saamine muutub ühel hetkel vältimatuks kohustuseks. Anname endale aru, et see ei saa juhtuda üleöö.

Ja nüüd lõpetuseks.

Mis on minu oluliseks eeliseks eelkäija Jüri Ratase ees? Ei , mitte see, et ma olen naine. Ega ka see, et pooled ministrid on naised.Eeliseks on see, et mul on parem koalitsioonipartner ja selle võrra jääb mulle enam aega ja energiat pühenduda riigi hoidmisele.

Ma tean, et see ei ole üksnes suur au, vaid see on ka vastutus ja usaldus, mille vääriline peab peaminister olema. Ma tean, et peaministri ametisse astumine ei ole veel saavutus. See vaid  annab mulle võimaluse tõestada, et valitsus, mille juhiks kandideerin, suudab Eesti riiki hoida ja edendada parimal võimalikul viisil.

Annan oma parima! Eesti tuleb tagasi!