Hilissügis tõi minu raamaturiiulisse saksakeelse teose, mille pealkiri kõlaks eesti keeli järgmiselt: „Helmut Schmidt ja Valéry Giscard d’Estaign. Stabiilsuse otsingud eelmise sajandi 70. aastate kriisis”.
Temmeni kirjastuses välja antud teos läheb mulle korda kui sissevaade Euroopa kahe riigimehe elutöösse ühinenud Euroopa loomiseks enne Saksamaa taasühendamist ja ülevaade niisugusest poliitilisest sõprusest, mis oli samaaegu ka isiklik sõprus. Sõprus, kus abilised olid tarvilikud, aga tõlgid polnud hädavajalikud, sest Prantsusmaa president oskas saksa keelt juba maast madalast ja on praeguste piiride järgi Saksamaal (Koblenzis) koguni sündinud. Paralleelsed elulood on ajalookirjutuses igivana vorm, harjumatu vahest ainult nendes riikides, mis jäid raudsest eesriidest ida poole.
Meie tänasesse maailma on kriisid sisse projekteeritud sest kui me ajaksime asja ilma kriisideta,lähtudes ainult elanike huvidest siis me viiks ju ellu Marxi ideesid !
Tänastele kriisidele pandi alus just möödunud sajandi lõpukümnenditel, hillitsetud ja mugavustsoonis lääne lääne poliitikute poolt. Nüüd on selline vabanemise tuhin. Kas kellelgi ka päriselt plaane kuidas kuhjunud nurjatute probleemidega hakkama saada, on iseküsimus.
vast härra vaataks oma isamaasse sisse ja jätaks hermanni otsas oleva lipu rüvetamata … nii ongi, mõtlemiskohta rohkem kui poliitikat oma sisus.