Septembris huugas mu toidukuivati iga päev peaaegu lakkamatult – vahet pidades ainult nii palju, kui ma kuivatamisreste selles ümber tõstsin, tühjendasin või uue kraamiga täitsin. Oli kuivatamise kuldaeg! Ja ma tõdesin taas, et toidukuivati ost mõned head aastad tagasi oli mu elus üks paremaid investeeringuid.
Vana klassika, õuna- ja pirniviilud, kuivavad toidukuivatis oluliselt kiiremini, ohutumalt ja mugavamalt kui ajalehele või ahjuplaadile laotatuna. Vanasti kuivatasin neid vanaemade moel jahtuva pliidi praeahjus. Aga minu probleem oli selles, et omas hajameelsuses unustasin ma mõnigi kord uut tuld tehes selle plaadi koos õuntega ahju ja kui meelde tuli, olid mu õunad seal mitte kuivanud, vaid mustaks kõrbenud. Toatemperatuuril võttis aga õunte kuivatamise protsess palju aega ja ruumi ning tõi kaasa kopsaka äädikakärbeste koloonia.
Kuivatis kuivatan nüüd sügise hakul kiiresti ära ka piparmüntide ja melissi teise korje, samuti saialilleõied ja muud ravimtaimed, mida aed ja mets veel sügisel annavad. Mul on septembris kombeks korjata aiast viimase ringina veel maitsetaimede popurrii – salvei, estragon, till, leeskputk, koriander, seller, petersell, iisop, pune jne – ning kuivatada see kõik üheskoos. Pärast kallan kuivanud ürdisegu köögikombaini ja purustan lõiketeraga peeneks pudiks. Saan niimoodi põneva ja universaalse ürdisegu igasuguste toitude maitsestamiseks. Paigutan selle pisikestesse purkidesse ja kasutan peaaegu kõikide soolaste toitude juures aasta ringi. Kes tahab, võib selle peensoolaga segada ja teha niimoodi ürdisoola.
Ka seeneaeg annab mu toidukuivatile tööd. On peaaegu unustatud tarkus, et seeni võib ka kuivatatuna säilitada, enne toiduks valmistamist on neid hiljem vaja vaid üle öö leotada. Kuivatamiseks sobivad kuivema ja rabedama lihaga, kupatamist mittevajavad seened: kivipuravikud, kitsemamplid, kukeseened, kuuseriisikad või timpnarmikud.
Hapra ehitusena seeni, nagu lehter-kukeseened, kollakad kukeseened ja mustad torbikseened, olen sageli pärast kuivatamist lausa jahuks jahvatanud. See annab toitudele lisades väga hea tugeva seenemaitse. Selliseid väikseid ja õhukesi seeni kuivatan tervelt, aga tüsedama viljalihaga seened tasub enne kuivatamist viilutada. Hoian neid pärast jahedas kuivas ruumis paberkotis või klaaspurgis, kust võtan vastavalt vajadusele. Kuivatamise suur voorus on see, et siis ei kulu väärtuslikku sügavkülmikuruumi ja samuti ei pea tegelema hoopis aeganõudvama purki tegemisega. Puhastatud seened kuivatisse – ja korras. Värskena söödavaid seeni, mida eespool nimetasin, ma isegi ei pese, kui just väga pole vaja. Puhastan neid majapidamispaberi, pintsli või köögirätiservaga, lõikan välja usside rikutud kohad ja ongi kõik.
Olen mõnel varasemal aastal katsetanud ka marjade ja kirsside kuivatamist. Need on pärast siis kommi eest parajad, nagu kuivatatud õunadki, aga saavad kole ruttu otsa! Eriti mõnusad on kuivatatud aedmaasikad, lastega pered võiksid seda nippi kasutada ja talveks niimoodi ise tervislikku „kommi” kuivatada. Kuivatamiseks tasub marjad muidugi pooleks või isegi veerandikeks lõigata, et nad kuivaksid ühtlasemalt.
Väiksemate marjade kuivatamisega on natuke keerulisem, sest toidukuivati restide aukudest kipuvad need läbi kukkuma, eriti kuivatamise lõppjärgus, kui nad on mahus oluliselt kaotanud. Selle vastu aitab, kui restid enne marjade pealeladumist katta õhukese majapidamispaberiga.
Kirsid ja marjad kuivavad muide hoopis magusamaks, kui nad värskelt on – see neile sellise maiustuse väärtuse annabki. Sügavkülmikus on ju vastupidi – nagu me kõik teame, lähevad seal nad just kuidagi hapumaks. Aga ka kuivatatud marju saab kasutada kookide küpsetamisel, kissellide tegemisel ja mujal. Natuke aega tainas või pirukakattesegus seistes imevad nad endasse piisavalt niiskust ega jää hamba all sugugi liiga kõvad.
