„Ju lapsena igatsesin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tukkuvat pinda
kui magava hiiglase raudriides rinda.”
(Friedebert Tuglas „Meri”)
Kui tahta näha Tuglase kirjeldatud mõttepilti, piisaks ehk sõidust Paralepa randa, kuid veelgi põnevam visualiseering Tuglase sõnadest ootab meid Evald Okase muuseumis. Nendele ja teistele kuulsate eesti kirjanike mõttepiltidele on Okas loonud illustratsioonid, mis on Mai Levini kureeritud näituse „Evald Okas ja kirjandus” aineseks. Septembri keskpaigani on neid võimalik Okase muuseumis Haapsalus näha.
Näitus jookseb mööda ajalist telge, sõja lõpuaastatel loodud süngete rahvuskangelaste juurest kergemeelsemate, sageli reisimuljetest loodud illustratsioonideni. Eduard Bornhöhe „Tasujale”, F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojale” ja Juhan Sütiste „Lembitule” loodud illustratsioonid on esitatud omaette jutustustena. Kas hea illustratsioon toetab teksti või toimib ka temast eraldiseisvana, mille mõistmiseks polegi teksti kõrvale vaja? 1962. aastal loodud litosari „Kalevipojast” on nüüdisaja mälupildis eeposest endast ehk eredamalgi kohal. Praeguses pildikeskses ühiskonnas kinnistub see ilmselt järjest tugevamalt ja seoses Kalevipojaga meenuvad esmalt pildid ürgsest pimedusest tõusvatest kangelastest ning leinavatest kangelannadest.
Süngete ja kannatavate muistsete kangelaste kõrval mõjuvad eriti moodsalt ja muretult Okase litod pariislannadest, mis 1963. aastal ilmusid väikseformaadilises raamatus pealkirja all „Pilte Pariisist”. Okas annab võimaluse rännata maailma suurlinnades ja näha iga paiga kõige ilusamat vaatamisväärsust – kohalikku naist. Ehk võtaks keegi kunagi vaevaks ja looks võrdsuse huvides sarnase maailmakaardi ka kohalike meestega. Siinkohal ei mõtle ma riigipeade portreesid, mis riigi visiitkaardina on meile tuttavad ning naiselikkusega ei hiilga.
Okas on loonud illustratsioone ka arvukatele lasteraamatutele. Need värvilised kangelannad ja kangelased, printsessid ja printsid pakuvad oma detailirikkusega palju rõõmu lastele ja panevad muigama neid vaatava täiskasvanu. Nendes fantaasiarikastes tegelastes on äratuntav muinasjutumaailma ja tegelikkuse irooniline lõhe. Okas on personaažidele alles jätnud teatava inimlikkuse, mis muinasjutukangelaste puhul mõjub küllaltki koomilisena.
Näitusel on peale illustratsioonide väljas ka kirjanike portreed ja Okase illustratsioonidega raamatud, mis annavad ettekujutuse Okase ja kirjanduse põimumisest – kirjandusilm hõlmas olulise osa tema loomingust. Kui sageli jäävad illustratsioonid autori loomingu nähtamatuks osaks kirjaniku nime varjus, siis sellised näitused nagu Okase muuseumis ja sealsamas lähedal asuv Haapsalu tuntuima illustraatori Ilon Wiklandi muuseum tõstavad esile illustratsioonide olulisuse, näidates llustratsiooni kui võimalust tunnetada ja mõtestada loetut mitmekihilisemalt ning vahest pole selleks isegi teksti kõrvale vaja.
Okase kohati sünge, kuid peamiselt siiski naiselik ja koomiline pildimaailm on väärt külastamist. Sama ääretu kui Haapsalu meri on Okase pildimaailm – ürgne, moodne ja muinasjutuline.
Väljapanek „Evald Okas ja kirjandus” Haapsalus Okase muuseumis on avatud 13. septembrini.
